Lester Levenson ja
„Kursus imetegudes”
Saadetuna 42 aastaselt koju surema, Lester Levenson uuris välja elu saladuse ja elas 84 aastaseks.
See oli aastal 1952, Lester Levenson oli absoluutne materialist – kui sa suutsid midagi näha ja puudutada, siis oli see reaalne. Vaatamata sellele, et oli edukas rahalistes asjades, oli ta elu sasipundar. Ta kannatas depressiooni, kollatõve, migreeni, ülehappelisuse, mädapaisete, neerukivide, pimesoole põletiku ja kestvate valude all. Siis 42 aasta vanusena oli tal teine raske südame atakk ja ta jäi vaevu elama. Tema arst, Dr.Shultz, saatis ta koju, lubades talle elu mitte kauemaks kui sama päeva lõpuks. „Hakka logelema”, oli tema soovitus Lesterile pinge vältimiseks, mis ületas taluvuse piiri. Lester Levenson oli vihane.
Lester Levenson – saadetud koju surema
Hiljem oma Manhattani kõrghoone korteris vaatega Central pargile, Lester tundis end nagu oleks ta hauas ja jäi sellisesse halvavasse surmahirmu kolmeks päevaks. Siis ta sai jälle vihaseks mõttest, et on elav laip ilma mõistliku põhjuseta elu täiesti lõpetada. Ta kontrollis oma tablettide varu – küllalt morfiumi, et lahkuda mugavalt õdusasse pilve. Nii seisis ta nüüd ristteel. Mõte, et tal on valikuvõimalus, mõjus julgustavalt. Ta otsustas, et niikaua kui hingab, ta püüab leida väljapääsu sellest meeleheitest. Ta võis alati võtta tablette hiljem.
Tal oli tunne, et tema probleemid olid osa temast – tema keha, mõistus ja emotsioonid. Ta hakkas endalt küsima – „Mis ma olen? Mis on maailm? Milline on minu suhe sellega? Mida ma sellelt tahan?” Ta mõtles kõikidele raamatutele, mis tal olid ja kõikidele ainetele, mida oli õppinud – psühholoogiale, füüsikale, meditsiinile ja filosoofiale – ja mõistis, et kui vastused oleks nendes, siis ta oleks need juba leidnud. Ta võis kogu selle „sodi” kõrvale lükata, mida oli õppinud ja alustada stardijoonelt. Momentaalselt tundis ta koormat turjalt langevat – koormat, mida ta oli kandnud kogu elu, ilma seda teadmata.
Lester Levenson – õnne otsimine
Jätnud ära kõik mis doktor talle ette kirjutas, muutus ta keskendunuks ja oli pinevil. Kuu aja pärast jõudis ta õnne küsimuseni – mis see oli. See polnud armastatud olemine. Tema perekond armastas teda, kuid ta polnud õnnelik. See polnud asjade teostamine, sest ta ei suutnud meenutada õnne oma teostustes. Ta hakkas üle vaatama oma möödunud armulugusid, leidmaks aegu, kuna ta oli tõeliselt rõõmus. Seal oli Virginia. Kui Virginia armastas teda, siis ta rõõmutses, kuid see oli isekas lõbu, mis nõudis pidevat täiendamist. Nettie, tüdruk, kellega ta oli nii õnnelik, uputas ta üleni. Esimest korda elu jooksul tamm purunes ja ta nuttis oma kaotatud armastuse pärast. Mõne tunni pärast ta kukkus kokku voodisse ja magas.
Lester Levenson – esimene suur muutus
Järgmisel hommikul, tundes end kosununa, jätkas ta oma dialoogi iseendaga. Siis ta taipas. See oli nii selge. Ta oli õnnelik siis, kui armastas.
Ja ta oli õnnetu siis, kui ta ei armastanud. Ta naeris ja nuttis ja naeris ja nuttis aru saades, et armastus tuli seespoolt – mitte teistelt. Siis ta mõtles, võib-olla võin ma kontrollida, kas ma armastan inimesi või mitte. Ta mõtles oma arstile, kelle peale ta oli olnud nii vihane. Kas too oli armastust väärt? Ei. Kuid asi polnud selles. Kas oli võimalik muuta oma vihkamise tunnet armastuse tundeks – mitte teise isiku pärast vaid enda pärast. Ta proovis seda arstiga. Midagi suurt muutus seespool. Esiteks ta ei usaldanud seda. See oli liiga lihtne. Ta proovis seda uuesti ja leidis end ütlemas naeratusega „Dr. Shultz, ma armastan sind.”
Lester Levenson – teekond algab
Selle vastleitud oskusega asus Lester teele – töötades välja oma elu tee ja pühkides kõrvale meenuva valu ja vigastused. See oli elustav. Mõnikord läks see lihtsalt. Mõned probleemid vajasid muutuse saavutamiseks tunde. Kuid ta tegeles nende kõikidega ja vähehaaval puhastas iga nurga. Ta loobus voodist ja hakkas uinakuid tegema oma toolil. Iga päevaga muutus ta tugevamaks ja õnnelikumaks. Ta hakkas huvi tundma kui kaugele see tee teda viib? Kas sellel on piirangud?
Järgmisel kuul Lester jätkas protsessi ja oli sellesse nii süvenenud, et hoidus sotsiaalsetest kontaktidest. Kui ta seltsis inimestega kes polnud armastusväärsed siis ta leidis, et ta võib lülitada end neid armastama, vaatamata sellele, mida nad tegid. See töötas alati. Alati välja arvatud siis kui ühel päeval meenus Nettie. Siis ta leidis, et ta ei suuda kõigutada solvumist – miks ta valis kellegi teise? Ta soovis joosta eemale sellest kuid hoiti tagasi tundest, et kui ta annulleerib selle, siis tema rännak lõpeb. Ta tundis oma paisete valu taastuvat ja talle meenus, et paised tekkisid siis kui Nettie jättis ta maha.
Lester Levenson ja Nettie – tema kaotatud armastus ja järgmine läbimurre
Mõeldes Nettile ta karjus sisimas „Seda ei saa lõpetada, ma ei saa seda jätta.” Siis tema sõnad šokeerisid teda. Ta püüdis ikka veel kontrollida 20 aasta tagust sündmust. Sealt see kahjustus tuli. „Pööra see”, mõtles ta, solvumiseks ja lase sellel minna. Äkki meeleheide kadus. Talle meenus tema ja Nettie nii nagu nad olid. Ta lihtsalt armastas teda.
Lester Levenson – loobumine kontrollist
Ta tundis hiiglasuure ilmutuse voogu. Kogu oma elu oli ta püüdnud asju kontrollida – Nettiet, valitsust, maailma. Nüüd loobudes vajadusest muuta asju muutus tema rännaku uueks osaks. Ta jälgis oma mineviku niite ja kaemused ning ilmutused tulid trummeldades tema juurde. Mineviku müsteeriumid lahenesid äkki. Filosoofid muutusid arusaadavaks. Maailm muutus eredamaks, mõistetavamaks kohaks.
Lester Levenson – mis on mõistus?
„Mis on mu mõistus?” See oli järgmine küsimus, mis tuli tema juurde. Kui ta töötas selle kallal siis ta mõistis, et kõigil, mis temaga juhtus, olid allikaks tema eelnenud mõtted. Kui tema äri äpardus siis polnud süüdi teised. See oli tema, kes alateadlikult oli tõmbunud tagasi, sest oli avastanud, et äri ja raha tegemine pole õnne allikaks. Ta polnud mitte kunagi millegi ohver.
Talle saabus tohutu vabadus. Mitte ainult tema õnn polnud tema kontrolli all (ta võis armastada nagu otsustas). Ta oli mõlemad, rõõmus ja kärsitu leidmaks, kui rõõmus ta võiks olla. See oli kolmas kuu ja sündmused kiirenesid.
Lester Levenson avastab rõõmu
Mõnikord Lesteri mõtted vallutasid ta, kuid ta haaras neist ja vabastas nad kõik. Mõnikord tundis ta end rõõmust nii purjus olevat, et ta võis vaadata oma keha kuid ei suutnud liikuda ja pidi veetma tunde, et tulla allapoole ja allapoole, kuni ta oli piisavalt oma kehas, et olla võimeline seda juhtima.
Lester Levenson – surmahirmu võitmine
Sellel kolmandal kuul vana vaenlane oli teda varitsedes näidanud oma nägu – surmahirm. Lester sai aru, kuidas see oli hirmutanud teda kogu elu. Ta jälgis neid mõtteis, lubas neil haihtuda – ja nii need tegid! Kõige hullem vaenlane polnud lõpuks miski. Siis hakkas tärkama sisemine heaolu tunne. See tõi talle kindluse – ta teadis, et see haigus oli läinud, tema keha oli terve. Vähem kui kolme kuuga oli ta füüsilisest vrakist tulnud täielikku tervenemisse. Ta oli õnnistatud ja maailm ja igaüks selles oli muutunud erakordselt ilusaks.
Lester Levenson avastab rahu
Ta uudistas, mis on selle taga? Istudes lõdvestunult oma toolis, tuli talle ühel päeval vastus – rahu väljaspool kõiki hirme ja pingeid. Ta tundis, et oli olemas sissepääs ja kui ta siseneks siis ei lahkuks ta kunagi. Ja ta sisenes – kergelt – suurde vaikusse, mis oli ekstaatiline ja kirjeldamatu. Tema küsimus õnne piiride kohata sai samuti vastuse – pole mingeid piire, kuid oli sellega samastumine ja oli hea tunne libiseda sinna uude rahupaika.
Lester Levenson – seostatus kõigega
See oli Olemise koht – üks kõigi ja kõigega. Tema jaoks oli see kui kamm ja tema oli selgroog, kes nägi ühendust. Enne seda oli ta olnud üks piidest, lahutatuna oma tegevuse tõttu. Nüüd ta võis häälestuda sisse, kus ta seda otsustas teha. Ta mõtles oma sõbrale Californias ja otsekohe nägi teda elutoas, rääkimas sõbraga. Ta helistas oma sõbrale ja hakkas kirjeldama, mida näeb. Äkki tundes negatiivseid mõtteid ta taipas, et see oli tema sõbra paanika, kes uskus, et Lester võib teda tõepoolest näha. Lester tõmbus tagasi, tegi sellest nalja ja tema sõber rahunes.
Ta mõistis, et edaspidi ta peab olema hoolikam arusaamises, millal inimesed mõtlesid veel samuti, nagu tema oli teinud ainult kolm kuud varem, kui nägi seda maailma tahkena – nagu betoonist. Nüüd ta mõistis, et maailm oli tema mõtete tulemus. Kahekümne aastane ehitustöö hakkas varisema. Tema keha vabises. See vabises niikaua kui ideed loksusid vabalt. Kindel asi polnud mitte maailm. Olemine, mis oli kõik temast, oli reaalsus. Nagu üks suur ookean, millel polnud piire. Ta loobus end samastamast oma kehaga ja nägi end kui kõigi ja kõige osana. Äärmused ei saanud olla suuremad. Ta oli liikunud depressioonist kirjeldamatu kirkuseni.
Lester Levenson – Mida ma võin teha?
Kerkis küsimus „Kui ma olen kõikvõimas siis millist jõudu võin ma tarvitada?” Võimed tulid tema juurde. Oma varasemate valgustumise päevadel, kui tal oli vastuvõtlik kuulajaskond, ta võis demonstreerida tassi liigutamist laual ringi ainult mõtte jõul. Hiljem ta loobus selle demonstreerimisest, erandina ainult juhtudel, kui tundis, et sellest võib olla kellelgi kasu. Isegi siis ei pidanud ta end tegijaks vaid ainult katalüsaatoriks. Ajapikku tema katsed said tehtud ja ta tõestas endale, et mõistusel pole mingeid piiranguid, välja arvatud need, millised oled ise paigaldnud.
Ta hakkas seltsima metafüüsiliste gruppidega ja leidis, et tal on vastuvõtlik kuulajaskond. Vahel oli tema nõuanne praktiline. Aastal 1953 ta taipas, et ta pole kunagi teeninud miljonit dollarit. Osalt oma võimete proovimiseks ja osalt kinnitamiseks, et valgustatus ei tähenda kõikidest ambitsioonidest või heaolust loobumist, ta otsustas investeerida kinnisvarasse New York´is. Ilma rahata ja pingutuseta, kuue kuuga omandas ta 23 kortermaja ja tema eesmärk oli saavutatud.
Lester Levenson – nõude ilmutus
Ta mõtles: „Mida teha edasi?” Rikkus ei garanteerinud julgeolekut, sest selle võis kaotada. Selle omamise vajadus tähendab usu puudumist oma võimesse saada seda tahtmise korral. Just enne Jõule otsustas Lester neid pühitseda Los Angeleses. Ta pakkis kohvri kuid ei võtnud raha ja jalutas välja. Enne esimest foori ta kohtas oma vana sõpra, kellega ta oli kaotanud sidemed ja kes võlgnes talle raha ja kes rõõmuga maksis selle kohapeal tagasi. Selle eest sai lennupileti. Kogu reisi jooksul sõbrad ilmusid õigel ajal ja kohal peavarju ja traspordiga ning lennupiletid ilmusid tema tagasisõiduks just õigele lennukile isegi kui kõik piletid olid juba kindlalt müüdud kuu aega varem. Ta pöördus New Yorki tagasi nagu ta oli lahkunud – ilma rahata.
Lester Levenson oli alati õnnelik oma teadmisi jagades. Ta kunagi ei küsinud raha oma töö eest. Improviseeritud kogunemised võisid juhtuda New Yorgis ja tema juhuslikel sõitudel läbi maa – mõnikord sadade kuulajatega, mis kogunesid lihtsalt suusõnalise teabe tõttu.
Lester Levanson – kolimine Sedonasse
Aastal 1958 otsustas ta minna Californiasse. Teel olles sisemine hääl juhtis ta kõrvale Sedonasse Arizonasse ja ta ostis sinna farmi ja asus seal kuni lahkus 84 aasta vanusena – 42 aastat sellest ajast, kui talle anti kuu aega elada. Nendel hilisematel aastatel ta ei jätnud kunagi täielikult oma tööd – mõnikord rännates Phoenix´i, kus kujunes regulaarne grupp Californias ja mõnikord New Yorki. Ta tundis end ühtsena kõigiga ja jätkas oma ilmutuste jagamist ükskõik kellega, kes oli tõmmatud tema kohalollu.
Lester Levenson & Sedona meetod
On olemas vabanemise tehnika, mis on arendatud Lester Levensoni õpetusest, tunud kui Sedona meetod.
Lester Levensoni aforism:
„Vaimne tervendamine on TEADMINE, et keha on täiuslik. Mõttejõul tervendamine on täiusliku keha mõjutamine, visualiseerides keha täiuslikuna.
Märkus: See tekst on üllatavalt sünkroonis Kursus imetegudes õpetusega.
Algab leiuga, et armastus ja õnn on üks. Kursus õpetab sama ja selgitab veel, et kuna Jumal on armastus, on seda ka Tema poeg. Samastu armastusega ja sa oled kaitstud. Ei tohiks endale lubada ühtki mittearmastavat mõtet mitte kellegi suhtes.
Järgmisena Lesterile meenub, et haigestus siis kui solvus ja ei suutnud vabaneda vimmast. Selle põhjuse sai kõrvaldada asendades vimma armastusega. Kursus õpetab veel lisaks mitte kellegi üle kohut mõistma ja selgitab, et inimese reaalne mina on surematu, kahjustamatu vaimolend. Tegelikult ei suuda keegi väljaspoolt meid kahjustada ja ka meie pole suutnud kedagi teist kahjustada. Andestamise pälvituks tunnistamine tervendab. Andestamisest ei tohi kõrvale jätta ka iseend, sest kõik Jumala pojad on võrdsed, osa Jumalast, sest muidu jääksid Jumalat süüdistama.
Me pole välise ohvrid. Seda kõike ei tehta mulle vaid mina teen seda. Meie mõtted, hirmud, stressid, armastus ja optimism on need, mis põhiliselt vormivad meie tulevikku.
Hirm. On vaid kaks põhiemotsiooni. Hirm ja armastus. Kuhu saabub armastus, sealt kaob hirm. Ka surmahirm. Kas näed liha või tõded vaimu. Viletsus pole reaalsus ja reaalsus pole viletsus. Surma pole.
Rahu. Ma tahan Jumala rahu. Ükski ei saa mõelda neid sõnu ja jääda tervendamata. (Kursus Harjutus 185)
Taevariik pole koht ega tingimus vaid üksolemine...Mitte kusagil ei lõpe Isa ega alga Poeg kui miski Temast lahusolev. (Kursus. Harjutus 132)
Ühtki imet ei keelata kunagi nendele, kes teavad et nad on Jumalga üks. (Kursus Harjutus 124) Jumal ei taha, et Tema poeg rahulduks vähemaga kui kõik. Olemine ja omamine on üks. Jumal lõi sinu kui kõige.
