Jõulud

Jõulud on Jeesuse sünnipäeva tähistamine. Aga kes ikkagi oli Jeesus?

Juudid ootasid Messiat (salvitud, võitud Kuningat, kes nad roomlaste ikkest vabastaks), said aga õpetaja, Jeesuse, kellel oli selle maailma üle meelevald. Tema põhiõpetuse saaks kokku võtta paari lausega. Oleme surematud vaimolendid ja meie Isaks on meid armastav Jumal. Teise põse pööramine ja andestamine versus silm silma vastu, hammas hamba vastu. Ta jäi oma õpetusele täielikult truuks ka kõige ekstreemsemas situatsioonis nii et Ta sõnad ja teod polnud kunagi vastuolus. Ta õpetas rahu, olles ise rahu, õpetas armastust, olles ise armastus, õpetas inimese vaimvõimsust, demonstreerides vaimu üleolekut mistahes välistest tingimustest; ravis inimesi, surnute elustamine polnud probleem, vaigistas tormi, kõndis vee peal ja sõitles Peetrust, kui see ei suutnud uskuda inimese potentsiaali. Iga aus õpetaja soovib tõsta oma õpilased enda tasemele.

Mingil moel suudeti temast teha Jumala ainusündinud poeg kelle surm ja veri ristil lepitas Isa tema teiste paheliste poegadega. Seejuures viis Ta ristisurmaga kaasa kogu maailma patud, mis tehti või tehakse mistahes ajal. Temast tehti ohvritall ja sellest sai tema põhimissioon.

Usundid ja teaduslikud teooriad peavad olema järjepidevad, et neid saaks üldse tõsiselt võtta.

Kui vaadata lunastusõpetust selle arusaama valgusel siis on lunastusõpetus täis vasturääkivusi Jeesuse enda õpetustega. Sellega tühistati põhjuse ja tagajärje seadus. (Mida külvad seda lõikad.) Vahel oli Jumal Armastus ja siis jälle polnud (eriti veel tingimusteta) või Jumal otsustas inimestelt vaba tahte ära võtta ja nende teadvuse kasvu siduda Endale ohverdamistega. „Vaim on see kes elustab, lihast pole kasu millekski” õpetas Jeesus ja äkki on see liha nii hinnaline, et kaalub üles maailma patu jne. jne.

Selle postituse ajendiks sai paar päeva tagasi nähtud unenägu.

Naine äratas mind öösel ja rääkis kohkunult, et teisest toast kostab krabinat ja vahetevahel lööb toa valgeks. Ka mina kuulsin ja nägin sama ning otsustasime vaatama minna. Kuid juba esikus nägin seisvat ja ka Jeesust püsti hoidvat Ema Mariat, kes oli põiminud käed Jeesuse kaenalde alt läbi ja rinna peale kokku nii, et Jeesus oli ta embuses nagu suur kaltsunukk, pea vajunud rinnale. Ta nägu polnud näha. Käed olid nagu kaks sirget ümarat kasehalgu ilma sõrmedeta. Olin täiesti kimbatuses ja ei teadnud kuidas reageerida, kas peaksin selle nuku ees põlvitama, kummarduma maani või nägemagi selles ainult kaltsunukku või küsima Marialt selgitust. Seepeale ärkasin. Tuli mõte, et lunastusõpetuse Jeesus just selline ongi, ainult kaltsude asemel on maailma patte täis topitud...

Milleks meile Jeesus?

Möödunud sajandi seitsmekümnendate alguses hakkas Laine Roht rääkima oma nägemustest peagi saabuvast Eesti vabadusest. Hermine Jürgens kirjeldas vabanemise kulgu juba üksikasjalikult. Vabadusvõitleja Endel Ratas rääkis saabuvast vabadusest käigust juba kuude täpsusega. Meil oli oma unistus ja selge siht see teoks teha ning ka julgustavad nägemused. Kuid juba vabanemise aastatel hakkas kummitama Hermine Jürgensi jutt peale vabanemist saabuvast kuldsest ajastust või tuhandeaastasest rahuriigist. Me peaks olema väsinud sõdadest, vägivallast, vihkamisest, vaesusest ja haigustest ning suunduma teadlikult millegi parema poole.

Juutidel kulus Egiptusest tõotatud maale jõudmiseks nelikümmend aastat, kuigi Punase mere äärest on võimalik Iisraeli kõndida mõne nädalaga. Küll nõuti liha, kummardati kuldvasikat, suheldi võõraste naistega ja ei toimitud nii, nagu Jumal nõudis.

Kas meie oleme praegu ametis kuldvasika kummardamisega?

Kursus imetegudes õpetab, et Jumala tahe teostub alati. Kui Kuldajastu peab saabuma siis ta ka saabub. Kas ka meie sinna jõuame, sõltub meist. See ei saabu nii, et teadvuse tõus toimub mingi ime läbi ka siis, kui me ei viitsi otsida ei Jumalat ega Tõde. Küll aga on võimalik langenud olevustele mitte anda sündimise õigust maale. Samal ajal võib suurendada kõrgemale vaimsele tasemele jõudnud inimeste sündimist. Kes tahaks sündida Eestis, kus haridus tambib ta uuesti olelusvõitlusele keskendunud loomaks ja teeb ta vaimse toidu suhtes anoreksikuks?

Oleme väidetavalt maailma ateistlikum maa. Loogika ütleb, et kus pole usku, ei saa olla ka riigiusku. Lugesin hiljuti läbi gümnaasiumitele mõeldud Psühholoogia õpiku ja sealt vaatas vastu ainult sajaprotsendiline riigiusk nimega teaduslik materialism ja ei midagi muud. Selle järgi oleme me vaid arenenud loomad ja meie eneseteadvus on füüsilise aju protsesside produkt ja see hävib, kui aju lakkab töötamast. (Võrdle Jeesuse õpetuses ja elus pakutud inimese potentsiaaliga ja kes saaks meid keelata lahti ütlemast riigiusust ja ka seda potentsiaali koolis tutvustamast. Kuni materialistid pole tõestanud, et Jumalt pole, pole nende õpetus „kõrgem” religioonide õpetustest.) Nietzshet jäljendades võiks praegu öelda: „ Eestlane on kristlasele sama mis ahv inimesele, pilkenaer ja piinlik häbi”. Maa, kus vaim on vardas ja väntab härg.

Õnneks pole asi lootusetu. Meil on siiski koguduste ja koguduste väliseid õpetajaid, kes nagu head muusikud tajuvad, milline akordiväline noot on sattunud heliteosesse ja lihtsalt ei mängi seda. Samuti on ka religioonideväliseid südikaid õppureid või tõeotsijaid.

Kuldajastu oleks siis järgmine eesmärk ja kristlus üks vahend sinna jõudmiseks ja seal püsimiseks. Häid Jõulupühi!

Kursuse lisad

Kursuse lisad.

Peale Kursuse teksti vastuvõttu Heleni Schucmani poolt, lisandusid Kursusele hiljem veel kaks teksti, millede saamislugu oli ligikaudu samane, kasvades välja praktilistest vajadustest. Nendeks olid brošüürid Psühhoteraapia ja Palvelaul, mõlemad ca. 25lk. Neid peetakse Kursusega ühte paketti kuuluvaiks ja tavaliselt on nad ka koos tõlgitud ja avaldatud. Nendest on kergem aru saada ja nende kasutus tulemuslikum, kui kursuse ideedega ollakse juba põhjalikumalt tutvutud.

Need, kes aktsepteerivad eelpool mainitud lisades toodud seisukohti, on võimelised nii teisi kui endid suurel määral aitama. Nüüd aga nende saamisloost pikemalt.

Helen Schucmanni ja William Thetford (Bill) kirjutasid seitsme aasta (1965 – 1972) jooksul raamatu Kursus imetegudes koos täielikus saladuses, nii et sellest ei teadnud nende vanemad ega sõbrad. Esimene, kes asjasse pühendati, oli Kenneth Wapnick (Ken) samuti Ph. D, mis omistati talle Adelphi ülikoolis psühhiaatria alal. Ken liitus Heleni ja Billiga 1973. aastal. Põhjalikum Kursuse toimetamine tehti juba neljakesi. ( Helen, Bill, Ken, Jeesus) Sellest ajast alates oli Kursuse edasise käekäigu eest põhiline hoolitseja Ken, kuna Helen ja Bill taandusid. Peale Heleni surma kirjutas Ken Helenist ja Kursuse saamisloost 500 lk. raamatu Absence from Felicity. Siin järgnev tuginebki selles raamatus avaldatule. Hiljem rajas Ken Californiasse,  Temeculasse õppekeskuse, kus korraldas seminare Kursuse õppijatele ja juhendas Kursuse tõlkijaid.

Ateistlik Lääne Psühholoogia ei tunnista psüühikas vaimu olemasolu ja seepärast pole see ka ravimisel arvestatav komponent. Tuntud erandiks oli Carl Gustav Jung, kes soovitas oma alkohoolikust patsiendil, keda ta ei suutnud ravida, pöörduda mõne usulise organisatsiooni poole. See toimus 1930. aastate alguses, kui alkoholismi peeti veel ravimatuks. Pettunud patsient siiski järgis soovitust ja ta mitte üksi ei tervenenud vaid sellest kogemusest kasvas välja ülemaailmne Anonüümsete Alkohoolikute liikumine, millest ei saa abi mitte ainult miljonid alkohoolikud vaid kõikvõimalike inimkannatustega seotud inimgrupid, nagu narkomaanid, mängurid, ülekaalulised jne. Neid Anonüümsete grupeeringute alaliike on juba loendatud üle 300.

See oli 1975 a. kui üks noor energiline mees, Jon Mundy, soovis teha oma doktoritöö vaimsest psühhoteraapiast ja otsis sellekohast materjali. Helenil oli sellist materjali juba Jeesuselt vastu võetud, kuid see polnud tervik. Nüüd oli põhjus Psühhoteraapia lõplikuks vormistamiseks. (Seda tutvustati Jon´ile ja see muutis ta elu põhjalikult. Temast ei saanud mitte üksnes Ph.D. vaid üks suuremaid nii Kursuse kui selle lisade propageerijaid ja lisaks on ta veel kirjutanud raamatu Living A Course in Miracles 250lk. 2011a.)

Palvelaul sündis suuresti Heleni, Billi ja Keni suhtest Jeesusega. Intensiivse Kursuse kanalduse ajal julgustas Jeesus Helenit pöörduma Tema poole palvega ka kõige väiksemate igapäevaste probleemide puhul. Näiteks kust osta mantel. Jeesus ütles, et teab väga hästi, millist mantlit Helen soovib, kust ja millal seda osta. Ainult Helen ei tohiks Teda piirata mingite tingimustega, et tulemus oleks maksimaalne. Helen harjus küsima samuti Billi ja Keni probleemidele lahendusi kuid hiljem, kui töö Kursusega lõppes, hakkasid kõik tundma ebamugavust sellise praktika puhul. Selline palvetamine näis manduvat maagiaks ja sellel paistis vähe olevat seost vaimse kasvu soodustamisega. Kui küsiti selle kohta nõu otse Jeesuselt, siis dikteeriti vastuseks teks, mis nimetati Palvelauluks.

Lisad aitavad õpilast täita Jeesuse nõuet. „Oma hirmu tõttu ei mõista te tervendamist. Ma olen vihjanud kogu aeg (ja kord deklareerisin väga otseselt, sest momendil te polnud hirmunud), et te peate teisi tervendama. Põhjuseks on see, et tervendamine on teie tervenemise tunnistajaks.” (Absence from Felicity, lk 248)

Praeguseks on mõlemad lisad eesti keelde tõlgitud ja ka toimetaja on oma töö teinud. Otsin kirjastust, kes oleks nõus need avaldama.

Õnne võimalikkusest.

Õnne võimalikkusest.

Eestlased võiks elada hoopis stressivabamalt, kui eesmärk oleks enda ja ligimeste õnn.

Maailm pakub läbimiseks tuhat teed ja kuhu soovime jõuda, sinnapoole asume kõndima või siis lihtsalt hulgume sihitult, kuni tuleb surm. Müstikud veenavad meid, et õnn on võimalik ja saavutatav. Sest mida suutis üks, seda suudavad kõik. Valides eesmärgiks õnne, hakkame õige valiku vilju maitsma kohe. Maailma peetakse kooliks ja siin oleks nagu vasturääkivus. Kuid mis muud on meil õppida peale oma tõelise Mina tundmise? Ja mis muud on meie õnn kui meie tõeline Mina?

Õnne tingimusi on kirjeldatud juba väga vandes kultuurides. Seejuures on tähelepanu osutatud nii välistingimustele kui inimese sisemaailmas peituvatele võimalustele. Umbes 4000 a. tagasi unistasid sumerlased õnnelikust elust, kus pole madu, skorpioni, hüääni, lõvi, metsikut koera ega hunti; kus pole inimesel kartust, hirmu ega vaenlasi. (savitahvel „Man´s golden age”)

Veidi varem või samal ajal kirjeldati Indias inimese Mina, millel on kolm põhiomadust – sat, chit ja ananda ehk olemine, teadmine ja õndsus (olen, teadvustan, armastan).

Adi Shankara – Upnanišadide kommentaator – kelle eluajaks arvatakse olevat VIII sajand maj. andis edasi Mina kirjelduse järgmises sõnastuses:

„Mis on jäänud veel soovida selles maailmas inimesele, kes tunneb oma Mina? Mitte miski kogu kuningriigi aaretest, mitte mingisugune selle ilma võlu ega ilu suuda äratada tema tähelepanu. Milline õnn, milline ülim rõõm, milline õndsuse ookean – kui kirjeldamatu on Mina! See igavene rõõm, see ülim õndsus oled sina, see on sinu tõeline Mina; see on sinu atman.”

Kuid nagu pott on ainult savi ja kõrvarõngas kuld, samuti esindab inimvaim Ülimat (Brahmani – Jumalat)

Seda sisemist teed õnne leidmiseks on kirjeldatud erinevate usundite müstikute poolt erinevalt kuid sisu on püsinud aastatuhandeid suhteliselt muutumatuna. Vahest ehk niipalju, et kui see Mina saab üheks Jumalga või suubub Nirvanasse, siis see tõeline Mina ei lahustu, nagu seda õpetati varem, vaid säilib ja on sama igavene kui Jumal.

Teine lugu on välistingimustega. Neid tajuti erinevalt ja pidevalt muutuvatena nii kohas kui ajas. Revolutsioonide põhiloosungiks keskajal sai „Vabadus, võrdsus, vendlus!” Loosungina oli see  teatavate puuduste kõrvaldamise nõue mis pole siiani eriti õnnestunud.

Kuigi näiteks sõnavabadus on laialt promotud siis tegelikkuses piisab ühest valest lausest, et hävitada enda karjäär või halvemal juhul elu. Tsensuur on asendunud hädavajaliku enesetsensuuriga. Kuid teil on õigus ja võimalus rääkida ohutult ilmast või kuidas maitseb üks või teine toit.

Osutus, et majanduslikku võrdsust saab sisse viia ainult diktatuuri tingimustes, tuues ohvriks vabaduse. Inimesed ise aga sünnivad niivõrd erinevate füüsiliste omaduste ja intellektuaalsete võimetega, et mingi kasvatus ega kool ei muuda neid võrdseks. Jäi üle vaid kuulutada nad seaduse ees võrdseiks.

Vendlus on siiski ainult vendade vaheline suhe ja käsu korras seda ei saavuta...

Tänapäeva õnne uuringud kajastavad pigem inimeste vajadusete rahuldamise võimaluse astet ja sellega rahulolu kui õnne ennast. Vahel samastatakse õnne õnnelik juhusega, mis võib ajuti lisanduda.

Kursus Imetegudes pakub erineva vaatenurga.

„On võimatu, et see, mis temaga juhtub, pole tema enda valik. Tema otsuse vägi on iga olukorra määraja, millesse ta näib olevat sattunud kas juhuse või õnnetuse tõttu. Mingit õnnetust või õnnelikku juhust ei saa olla universumis, nii nagu Jumal selle lõi, millest väljaspool pole midagi.”

^„ Tabamatu õnn või õnn, mis muudab oma kuju koos aja ja kohaga on illusioon, millel pole mõtet. Õnn peab olema püsiv, sest see saavutatakse püsimatu soovimisest loobumisega. Rõõmu pole võimalik tajuda teisiti kui püsiva nägemise abil.”( Tekst 21. pt.)

Ära rahuldu tuleviku õnnega. Sellel pole mingit mõtet... (Tekst 26. pt.)

Nii Jumalat kui inimese õnne on defineeritud armastusena. Isa kui igavesti armastust kiirgav allikas. Tema Poja õnn, kui selle armastuse vastuvõtt ja laiendamine. Kõik see saab toimuda, kui Jumala tahtmine ja Tema Poja tahtmine on üks. Ja see oli Jeesuse õpetuse põhisõnum.

„Nõudke esiti Taevariiki...” viitab sellele, et alustada tuleks sisemaailmast. Nagu elektripirn vajab põlemiseks ühendust vooluallikaga, nii vajame õnne saavutamiseks püsiühendust Isaga.

(Õnne uuringutes oli näiteks Peruus inimeste vastuseks õnne tingimuste kohta suhe Jumalga tähtsuselt teisel kohal. Peruulaste sissetulek on poole väiksem kui eestlastel, 30% elab alla vaesuse piiri kuid rahvaste õnnelikkust võrdlevas tabelis on nende arvuks 6,3 eestlastel 5,9.)

Kui olete ületanud oma mõttetud enesemäärangud ja enesehinnangud, valite pühaduse ja rahu, siis teate ka, et Isa lõi kõik Pojad vabadena otsustama, võrdsetena ja täiuslikena ja vendadena kui Oma Poegkonna. Oma tõelise identiteedi aksepteerimisega ja taastades suhte oma Isaga te seda kõike teete – tühistate oma senised enesemäärangud ja enesehinnangud ning valite pühaduse ja rahu.

Kelle Jumal lõi Oma Pojaks, see pole millegi ori, kuna on koos oma Loojaga kõige isand. (Tekst. 19. pt.)

Mis on Jumala Tahtmine? Ta tahab, et Tema Pojal oleks kõik. Ja selle Ta tagas, kui Ta lõi tema kui kõige. On võimatu midagi kaotada, kui see mis sul on, on see mis sa oled. (Tekst. 26. pt.)

Jumala Poja mõte on ainult tema suhtes Loojaga. See on läbinisti ja igavesti armastav. Tema tegelik suhe on täiuslik ühtsus ja katkematu kestvus. (Tekst. 19. pt.)

Mil iganes kahtled oma väärtuses ütle: „Jumal ise on minuta ebatäiuslik.” Ent kui tõde on jagamatu siis sinu enesehinnang peab ühtima Jumala hinnanguga. Sina pole enda väärtust kehtestanud ja see ei vaja kaitset. (Tekst. 9. pt.)

Enesemäärang on tehtud sinu poolt. Sellel pole sinuga midagi ühist. See on ebajumal, mis on tehtud sinu kui Jumala Poja asendamiseks. (Tekst. 31 pt.)

Sa kas näed liha või tõded vaimu. Nende vahel pole mingit kompromissi. Kui üks on reaalne, siis teine peab olema vale, sest mis on reaalne, see eitab oma vastandit. (Tekst. 31. pt.)

Ühine sellega, mis sa oled. Sa ei saa ühineda millegi muuga kui reaalsusega. Jumala ja Tema Poegade auhiilgused kuuluvad tõepoolest sulle. Neil pole vastandeid ja midagi muud ei saa sa endale annetada. Lunastus ei tee pühaks. Sa oled pühaks loodud. (Tekst. 14.pt.)

Jumal soovib sulle täielikku õnne praegu. On see võimalik, et see pole ka sinu tahtmine? Ja on see võimalik, et see pole ka sinu vendade tahtmine? Arvesta siis, et selles ühises tahtmises olete kõik ühendatud ja ainult selles. Kõigis muus võib olla lahkarvamusi, kuid mitte selles. See on siis koht, kus asub rahu. Ja sina oled rahus, kui sa nii otsustad.(Tekst. 9. pt.)

Kui rahu on kodutu, siis oled ka sina ja nii olen ka mina. Ja See, Kes on meie kodu, on kodutu koos meiega. (Tekst. 18. pt.)

Taevariik pole koht ega tingimus. See on lihtsalt täiusliku Üksolemise teadlikkus ja teadmine, et midagi muud pole olemas – eimiskit väljaspool seda Üksolemist ja ei midagi muud seespool (Tekst. 18. pt.)

Märkus: Need kontekstist välja rebitud tsitaadid ei anna täit pilti mõistetest, mida siin on käsitletud, kuid loodan, et need on teeviitadeks ja julgustuseks tõe otsijaile. Pühaduse mõistet ei seostata tsölibaadiga ega pole kõikide inimlike emotsioonide ületamine pühaduse tunnus. See on pigem sügav mõistmine inimese teest Maal ja täielik süüdistamisest ja kohtumõistust loobumine, kuna meiepoolne õiglane kohtumõist teadmiste puudumisel on võimatu. Jumala teotusena ei käsitleta mitte ainult teiste süüdistamist, vaid ka enda süüdistamist. Meie identiteet on jagatud ja teisi pole. Jumala osana saaksime süüdistada vaid Jumalat. Ja mis mõte oleks enda või teiste eksimusest teha andestamatu süütegu? Tähelepanu tuleks keskendada niisiis nii enda kui teiste õnne saavutamisele.

Jumala Poeg on õnnelik ainult siis, kui ta teab, et on koos Jumalaga.(Tekst. 7.pt.)