Kursuse lisad.
Peale
Kursuse teksti vastuvõttu Heleni Schucmani poolt, lisandusid
Kursusele hiljem veel kaks teksti, millede saamislugu oli
ligikaudu samane, kasvades välja praktilistest vajadustest. Nendeks
olid brošüürid Psühhoteraapia ja Palvelaul, mõlemad
ca. 25lk. Neid peetakse Kursusega ühte paketti kuuluvaiks ja
tavaliselt on nad ka koos tõlgitud ja avaldatud. Nendest on kergem
aru saada ja nende kasutus tulemuslikum, kui kursuse ideedega ollakse
juba põhjalikumalt tutvutud.
Need,
kes aktsepteerivad eelpool mainitud lisades toodud seisukohti, on
võimelised nii teisi kui endid suurel määral aitama. Nüüd aga
nende saamisloost pikemalt.
Helen
Schucmanni ja William Thetford (Bill) kirjutasid seitsme aasta (1965
– 1972) jooksul raamatu Kursus imetegudes koos täielikus saladuses, nii et sellest
ei teadnud nende vanemad ega sõbrad. Esimene, kes asjasse pühendati,
oli Kenneth Wapnick (Ken) samuti Ph. D, mis omistati talle Adelphi
ülikoolis psühhiaatria alal. Ken liitus Heleni ja Billiga 1973.
aastal. Põhjalikum Kursuse toimetamine tehti juba neljakesi. (
Helen, Bill, Ken, Jeesus) Sellest ajast alates oli Kursuse
edasise käekäigu eest põhiline hoolitseja Ken, kuna Helen ja
Bill taandusid. Peale Heleni surma kirjutas Ken Helenist ja Kursuse
saamisloost 500 lk. raamatu Absence from Felicity. Siin
järgnev tuginebki selles raamatus avaldatule. Hiljem rajas Ken
Californiasse, Temeculasse õppekeskuse, kus korraldas seminare
Kursuse õppijatele ja juhendas Kursuse tõlkijaid.
Ateistlik
Lääne Psühholoogia ei tunnista psüühikas vaimu olemasolu ja
seepärast pole see ka ravimisel arvestatav komponent. Tuntud
erandiks oli Carl Gustav Jung, kes soovitas oma alkohoolikust
patsiendil, keda ta ei suutnud ravida, pöörduda mõne usulise
organisatsiooni poole. See toimus 1930. aastate alguses, kui
alkoholismi peeti veel ravimatuks. Pettunud patsient siiski järgis
soovitust ja ta mitte üksi ei tervenenud vaid sellest kogemusest
kasvas välja ülemaailmne Anonüümsete Alkohoolikute liikumine,
millest ei saa abi mitte ainult miljonid alkohoolikud vaid
kõikvõimalike inimkannatustega seotud inimgrupid, nagu narkomaanid,
mängurid, ülekaalulised jne. Neid Anonüümsete grupeeringute
alaliike on juba loendatud üle 300.
See oli 1975 a. kui üks noor energiline mees, Jon Mundy, soovis teha
oma doktoritöö vaimsest psühhoteraapiast ja otsis sellekohast
materjali. Helenil oli sellist materjali juba Jeesuselt vastu võetud,
kuid see polnud tervik. Nüüd oli põhjus Psühhoteraapia
lõplikuks vormistamiseks. (Seda tutvustati Jon´ile ja see muutis
ta elu põhjalikult. Temast ei saanud mitte üksnes Ph.D. vaid üks
suuremaid nii Kursuse kui selle lisade propageerijaid ja
lisaks on ta veel kirjutanud raamatu Living A Course in Miracles
250lk. 2011a.)
Palvelaul
sündis suuresti Heleni, Billi
ja Keni suhtest Jeesusega. Intensiivse Kursuse
kanalduse ajal julgustas Jeesus Helenit pöörduma Tema poole palvega
ka kõige väiksemate igapäevaste probleemide puhul. Näiteks kust
osta mantel. Jeesus ütles, et teab väga hästi, millist mantlit
Helen soovib, kust ja millal seda osta. Ainult Helen ei tohiks Teda
piirata mingite tingimustega, et tulemus oleks maksimaalne. Helen
harjus küsima samuti Billi ja Keni probleemidele
lahendusi kuid hiljem, kui töö Kursusega lõppes,
hakkasid kõik tundma ebamugavust sellise praktika puhul. Selline
palvetamine näis manduvat maagiaks ja sellel paistis vähe olevat
seost vaimse kasvu soodustamisega. Kui küsiti selle kohta nõu otse
Jeesuselt, siis dikteeriti vastuseks teks, mis nimetati Palvelauluks.
Lisad aitavad õpilast täita Jeesuse nõuet. „Oma hirmu tõttu ei
mõista te tervendamist. Ma olen vihjanud kogu aeg (ja kord
deklareerisin väga otseselt, sest momendil te polnud hirmunud), et
te peate teisi tervendama. Põhjuseks on see, et tervendamine
on teie tervenemise tunnistajaks.” (Absence from Felicity,
lk 248)
Praeguseks on mõlemad lisad eesti keelde tõlgitud ja ka toimetaja
on oma töö teinud. Otsin kirjastust, kes oleks nõus need avaldama.
