Jõulud

Jõulud on Jeesuse sünnipäeva tähistamine. Aga kes ikkagi oli Jeesus?

Juudid ootasid Messiat (salvitud, võitud Kuningat, kes nad roomlaste ikkest vabastaks), said aga õpetaja, Jeesuse, kellel oli selle maailma üle meelevald. Tema põhiõpetuse saaks kokku võtta paari lausega. Oleme surematud vaimolendid ja meie Isaks on meid armastav Jumal. Teise põse pööramine ja andestamine versus silm silma vastu, hammas hamba vastu. Ta jäi oma õpetusele täielikult truuks ka kõige ekstreemsemas situatsioonis nii et Ta sõnad ja teod polnud kunagi vastuolus. Ta õpetas rahu, olles ise rahu, õpetas armastust, olles ise armastus, õpetas inimese vaimvõimsust, demonstreerides vaimu üleolekut mistahes välistest tingimustest; ravis inimesi, surnute elustamine polnud probleem, vaigistas tormi, kõndis vee peal ja sõitles Peetrust, kui see ei suutnud uskuda inimese potentsiaali. Iga aus õpetaja soovib tõsta oma õpilased enda tasemele.

Mingil moel suudeti temast teha Jumala ainusündinud poeg kelle surm ja veri ristil lepitas Isa tema teiste paheliste poegadega. Seejuures viis Ta ristisurmaga kaasa kogu maailma patud, mis tehti või tehakse mistahes ajal. Temast tehti ohvritall ja sellest sai tema põhimissioon.

Usundid ja teaduslikud teooriad peavad olema järjepidevad, et neid saaks üldse tõsiselt võtta.

Kui vaadata lunastusõpetust selle arusaama valgusel siis on lunastusõpetus täis vasturääkivusi Jeesuse enda õpetustega. Sellega tühistati põhjuse ja tagajärje seadus. (Mida külvad seda lõikad.) Vahel oli Jumal Armastus ja siis jälle polnud (eriti veel tingimusteta) või Jumal otsustas inimestelt vaba tahte ära võtta ja nende teadvuse kasvu siduda Endale ohverdamistega. „Vaim on see kes elustab, lihast pole kasu millekski” õpetas Jeesus ja äkki on see liha nii hinnaline, et kaalub üles maailma patu jne. jne.

Selle postituse ajendiks sai paar päeva tagasi nähtud unenägu.

Naine äratas mind öösel ja rääkis kohkunult, et teisest toast kostab krabinat ja vahetevahel lööb toa valgeks. Ka mina kuulsin ja nägin sama ning otsustasime vaatama minna. Kuid juba esikus nägin seisvat ja ka Jeesust püsti hoidvat Ema Mariat, kes oli põiminud käed Jeesuse kaenalde alt läbi ja rinna peale kokku nii, et Jeesus oli ta embuses nagu suur kaltsunukk, pea vajunud rinnale. Ta nägu polnud näha. Käed olid nagu kaks sirget ümarat kasehalgu ilma sõrmedeta. Olin täiesti kimbatuses ja ei teadnud kuidas reageerida, kas peaksin selle nuku ees põlvitama, kummarduma maani või nägemagi selles ainult kaltsunukku või küsima Marialt selgitust. Seepeale ärkasin. Tuli mõte, et lunastusõpetuse Jeesus just selline ongi, ainult kaltsude asemel on maailma patte täis topitud...

Milleks meile Jeesus?

Möödunud sajandi seitsmekümnendate alguses hakkas Laine Roht rääkima oma nägemustest peagi saabuvast Eesti vabadusest. Hermine Jürgens kirjeldas vabanemise kulgu juba üksikasjalikult. Vabadusvõitleja Endel Ratas rääkis saabuvast vabadusest käigust juba kuude täpsusega. Meil oli oma unistus ja selge siht see teoks teha ning ka julgustavad nägemused. Kuid juba vabanemise aastatel hakkas kummitama Hermine Jürgensi jutt peale vabanemist saabuvast kuldsest ajastust või tuhandeaastasest rahuriigist. Me peaks olema väsinud sõdadest, vägivallast, vihkamisest, vaesusest ja haigustest ning suunduma teadlikult millegi parema poole.

Juutidel kulus Egiptusest tõotatud maale jõudmiseks nelikümmend aastat, kuigi Punase mere äärest on võimalik Iisraeli kõndida mõne nädalaga. Küll nõuti liha, kummardati kuldvasikat, suheldi võõraste naistega ja ei toimitud nii, nagu Jumal nõudis.

Kas meie oleme praegu ametis kuldvasika kummardamisega?

Kursus imetegudes õpetab, et Jumala tahe teostub alati. Kui Kuldajastu peab saabuma siis ta ka saabub. Kas ka meie sinna jõuame, sõltub meist. See ei saabu nii, et teadvuse tõus toimub mingi ime läbi ka siis, kui me ei viitsi otsida ei Jumalat ega Tõde. Küll aga on võimalik langenud olevustele mitte anda sündimise õigust maale. Samal ajal võib suurendada kõrgemale vaimsele tasemele jõudnud inimeste sündimist. Kes tahaks sündida Eestis, kus haridus tambib ta uuesti olelusvõitlusele keskendunud loomaks ja teeb ta vaimse toidu suhtes anoreksikuks?

Oleme väidetavalt maailma ateistlikum maa. Loogika ütleb, et kus pole usku, ei saa olla ka riigiusku. Lugesin hiljuti läbi gümnaasiumitele mõeldud Psühholoogia õpiku ja sealt vaatas vastu ainult sajaprotsendiline riigiusk nimega teaduslik materialism ja ei midagi muud. Selle järgi oleme me vaid arenenud loomad ja meie eneseteadvus on füüsilise aju protsesside produkt ja see hävib, kui aju lakkab töötamast. (Võrdle Jeesuse õpetuses ja elus pakutud inimese potentsiaaliga ja kes saaks meid keelata lahti ütlemast riigiusust ja ka seda potentsiaali koolis tutvustamast. Kuni materialistid pole tõestanud, et Jumalt pole, pole nende õpetus „kõrgem” religioonide õpetustest.) Nietzshet jäljendades võiks praegu öelda: „ Eestlane on kristlasele sama mis ahv inimesele, pilkenaer ja piinlik häbi”. Maa, kus vaim on vardas ja väntab härg.

Õnneks pole asi lootusetu. Meil on siiski koguduste ja koguduste väliseid õpetajaid, kes nagu head muusikud tajuvad, milline akordiväline noot on sattunud heliteosesse ja lihtsalt ei mängi seda. Samuti on ka religioonideväliseid südikaid õppureid või tõeotsijaid.

Kuldajastu oleks siis järgmine eesmärk ja kristlus üks vahend sinna jõudmiseks ja seal püsimiseks. Häid Jõulupühi!