Õnne võimalikkusest.

Õnne võimalikkusest.

Eestlased võiks elada hoopis stressivabamalt, kui eesmärk oleks enda ja ligimeste õnn.

Maailm pakub läbimiseks tuhat teed ja kuhu soovime jõuda, sinnapoole asume kõndima või siis lihtsalt hulgume sihitult, kuni tuleb surm. Müstikud veenavad meid, et õnn on võimalik ja saavutatav. Sest mida suutis üks, seda suudavad kõik. Valides eesmärgiks õnne, hakkame õige valiku vilju maitsma kohe. Maailma peetakse kooliks ja siin oleks nagu vasturääkivus. Kuid mis muud on meil õppida peale oma tõelise Mina tundmise? Ja mis muud on meie õnn kui meie tõeline Mina?

Õnne tingimusi on kirjeldatud juba väga vandes kultuurides. Seejuures on tähelepanu osutatud nii välistingimustele kui inimese sisemaailmas peituvatele võimalustele. Umbes 4000 a. tagasi unistasid sumerlased õnnelikust elust, kus pole madu, skorpioni, hüääni, lõvi, metsikut koera ega hunti; kus pole inimesel kartust, hirmu ega vaenlasi. (savitahvel „Man´s golden age”)

Veidi varem või samal ajal kirjeldati Indias inimese Mina, millel on kolm põhiomadust – sat, chit ja ananda ehk olemine, teadmine ja õndsus (olen, teadvustan, armastan).

Adi Shankara – Upnanišadide kommentaator – kelle eluajaks arvatakse olevat VIII sajand maj. andis edasi Mina kirjelduse järgmises sõnastuses:

„Mis on jäänud veel soovida selles maailmas inimesele, kes tunneb oma Mina? Mitte miski kogu kuningriigi aaretest, mitte mingisugune selle ilma võlu ega ilu suuda äratada tema tähelepanu. Milline õnn, milline ülim rõõm, milline õndsuse ookean – kui kirjeldamatu on Mina! See igavene rõõm, see ülim õndsus oled sina, see on sinu tõeline Mina; see on sinu atman.”

Kuid nagu pott on ainult savi ja kõrvarõngas kuld, samuti esindab inimvaim Ülimat (Brahmani – Jumalat)

Seda sisemist teed õnne leidmiseks on kirjeldatud erinevate usundite müstikute poolt erinevalt kuid sisu on püsinud aastatuhandeid suhteliselt muutumatuna. Vahest ehk niipalju, et kui see Mina saab üheks Jumalga või suubub Nirvanasse, siis see tõeline Mina ei lahustu, nagu seda õpetati varem, vaid säilib ja on sama igavene kui Jumal.

Teine lugu on välistingimustega. Neid tajuti erinevalt ja pidevalt muutuvatena nii kohas kui ajas. Revolutsioonide põhiloosungiks keskajal sai „Vabadus, võrdsus, vendlus!” Loosungina oli see  teatavate puuduste kõrvaldamise nõue mis pole siiani eriti õnnestunud.

Kuigi näiteks sõnavabadus on laialt promotud siis tegelikkuses piisab ühest valest lausest, et hävitada enda karjäär või halvemal juhul elu. Tsensuur on asendunud hädavajaliku enesetsensuuriga. Kuid teil on õigus ja võimalus rääkida ohutult ilmast või kuidas maitseb üks või teine toit.

Osutus, et majanduslikku võrdsust saab sisse viia ainult diktatuuri tingimustes, tuues ohvriks vabaduse. Inimesed ise aga sünnivad niivõrd erinevate füüsiliste omaduste ja intellektuaalsete võimetega, et mingi kasvatus ega kool ei muuda neid võrdseks. Jäi üle vaid kuulutada nad seaduse ees võrdseiks.

Vendlus on siiski ainult vendade vaheline suhe ja käsu korras seda ei saavuta...

Tänapäeva õnne uuringud kajastavad pigem inimeste vajadusete rahuldamise võimaluse astet ja sellega rahulolu kui õnne ennast. Vahel samastatakse õnne õnnelik juhusega, mis võib ajuti lisanduda.

Kursus Imetegudes pakub erineva vaatenurga.

„On võimatu, et see, mis temaga juhtub, pole tema enda valik. Tema otsuse vägi on iga olukorra määraja, millesse ta näib olevat sattunud kas juhuse või õnnetuse tõttu. Mingit õnnetust või õnnelikku juhust ei saa olla universumis, nii nagu Jumal selle lõi, millest väljaspool pole midagi.”

^„ Tabamatu õnn või õnn, mis muudab oma kuju koos aja ja kohaga on illusioon, millel pole mõtet. Õnn peab olema püsiv, sest see saavutatakse püsimatu soovimisest loobumisega. Rõõmu pole võimalik tajuda teisiti kui püsiva nägemise abil.”( Tekst 21. pt.)

Ära rahuldu tuleviku õnnega. Sellel pole mingit mõtet... (Tekst 26. pt.)

Nii Jumalat kui inimese õnne on defineeritud armastusena. Isa kui igavesti armastust kiirgav allikas. Tema Poja õnn, kui selle armastuse vastuvõtt ja laiendamine. Kõik see saab toimuda, kui Jumala tahtmine ja Tema Poja tahtmine on üks. Ja see oli Jeesuse õpetuse põhisõnum.

„Nõudke esiti Taevariiki...” viitab sellele, et alustada tuleks sisemaailmast. Nagu elektripirn vajab põlemiseks ühendust vooluallikaga, nii vajame õnne saavutamiseks püsiühendust Isaga.

(Õnne uuringutes oli näiteks Peruus inimeste vastuseks õnne tingimuste kohta suhe Jumalga tähtsuselt teisel kohal. Peruulaste sissetulek on poole väiksem kui eestlastel, 30% elab alla vaesuse piiri kuid rahvaste õnnelikkust võrdlevas tabelis on nende arvuks 6,3 eestlastel 5,9.)

Kui olete ületanud oma mõttetud enesemäärangud ja enesehinnangud, valite pühaduse ja rahu, siis teate ka, et Isa lõi kõik Pojad vabadena otsustama, võrdsetena ja täiuslikena ja vendadena kui Oma Poegkonna. Oma tõelise identiteedi aksepteerimisega ja taastades suhte oma Isaga te seda kõike teete – tühistate oma senised enesemäärangud ja enesehinnangud ning valite pühaduse ja rahu.

Kelle Jumal lõi Oma Pojaks, see pole millegi ori, kuna on koos oma Loojaga kõige isand. (Tekst. 19. pt.)

Mis on Jumala Tahtmine? Ta tahab, et Tema Pojal oleks kõik. Ja selle Ta tagas, kui Ta lõi tema kui kõige. On võimatu midagi kaotada, kui see mis sul on, on see mis sa oled. (Tekst. 26. pt.)

Jumala Poja mõte on ainult tema suhtes Loojaga. See on läbinisti ja igavesti armastav. Tema tegelik suhe on täiuslik ühtsus ja katkematu kestvus. (Tekst. 19. pt.)

Mil iganes kahtled oma väärtuses ütle: „Jumal ise on minuta ebatäiuslik.” Ent kui tõde on jagamatu siis sinu enesehinnang peab ühtima Jumala hinnanguga. Sina pole enda väärtust kehtestanud ja see ei vaja kaitset. (Tekst. 9. pt.)

Enesemäärang on tehtud sinu poolt. Sellel pole sinuga midagi ühist. See on ebajumal, mis on tehtud sinu kui Jumala Poja asendamiseks. (Tekst. 31 pt.)

Sa kas näed liha või tõded vaimu. Nende vahel pole mingit kompromissi. Kui üks on reaalne, siis teine peab olema vale, sest mis on reaalne, see eitab oma vastandit. (Tekst. 31. pt.)

Ühine sellega, mis sa oled. Sa ei saa ühineda millegi muuga kui reaalsusega. Jumala ja Tema Poegade auhiilgused kuuluvad tõepoolest sulle. Neil pole vastandeid ja midagi muud ei saa sa endale annetada. Lunastus ei tee pühaks. Sa oled pühaks loodud. (Tekst. 14.pt.)

Jumal soovib sulle täielikku õnne praegu. On see võimalik, et see pole ka sinu tahtmine? Ja on see võimalik, et see pole ka sinu vendade tahtmine? Arvesta siis, et selles ühises tahtmises olete kõik ühendatud ja ainult selles. Kõigis muus võib olla lahkarvamusi, kuid mitte selles. See on siis koht, kus asub rahu. Ja sina oled rahus, kui sa nii otsustad.(Tekst. 9. pt.)

Kui rahu on kodutu, siis oled ka sina ja nii olen ka mina. Ja See, Kes on meie kodu, on kodutu koos meiega. (Tekst. 18. pt.)

Taevariik pole koht ega tingimus. See on lihtsalt täiusliku Üksolemise teadlikkus ja teadmine, et midagi muud pole olemas – eimiskit väljaspool seda Üksolemist ja ei midagi muud seespool (Tekst. 18. pt.)

Märkus: Need kontekstist välja rebitud tsitaadid ei anna täit pilti mõistetest, mida siin on käsitletud, kuid loodan, et need on teeviitadeks ja julgustuseks tõe otsijaile. Pühaduse mõistet ei seostata tsölibaadiga ega pole kõikide inimlike emotsioonide ületamine pühaduse tunnus. See on pigem sügav mõistmine inimese teest Maal ja täielik süüdistamisest ja kohtumõistust loobumine, kuna meiepoolne õiglane kohtumõist teadmiste puudumisel on võimatu. Jumala teotusena ei käsitleta mitte ainult teiste süüdistamist, vaid ka enda süüdistamist. Meie identiteet on jagatud ja teisi pole. Jumala osana saaksime süüdistada vaid Jumalat. Ja mis mõte oleks enda või teiste eksimusest teha andestamatu süütegu? Tähelepanu tuleks keskendada niisiis nii enda kui teiste õnne saavutamisele.

Jumala Poeg on õnnelik ainult siis, kui ta teab, et on koos Jumalaga.(Tekst. 7.pt.)