Eesti
keele aretamisest.
Viimasel ajal Eesti meediasse
hulgaliselt noori ajakirjanikke ja toimetajaid asunud tööle on,
kellel eesti keel selgeks õpitud on ja tänu sellele neil leib laual
on.
Traditsiooniline
eesti keel võimaldas sõnade tavajärjekorra muutmisega lauses muuta
lausete modaalsust üsna suurtes piirides, mis oli näiteks
täiuslikuma olukorra kirjelduse edastamisel või täpse tõlke
tegemisel väga oluline. Kui igapäevaseks keeleks on puterdamine ja
inimesed harjuvad sellega siis peagi ei tunnetata mingit vahet, kas
öelda Ükskord
me niikuinii võidame
või siis Ükskord
me võidame niikuinii.
Terava kirve asemel on nüri. Kadunud on lugemise mõnu.
Vanasti
asunud Nõo ja Elva vahel populaarne kõrts. Sedamööda kuidas
perenaine vananes, muutunud kõrts aina mustemaks ja räpasemaks nii
et lõpuks julgetud tellida söögiks ainult keedetud muna.
Samasuguseks on muutunud eesti teatrid. Vanemad inimesed kaebavad,
et vaatama saab minna ainult muusikalisi lavastusi, kuna
sõnalavastuste keel kubiseb roppustest ja rõvetsemistest. Kelle
tarbeks peaks meie näitekirjanikud sellist keelt importima? Oleme
juba edukalt importinud aidsi, narkootikumite tarvitamise, naiste
peksmise, sõltuvused
mängudest, pornost. Vaevalt
need asjad suurendavad meie õnne, teevad
meile au
või pikendavad meie rahvuse kestmist.
Teisest küljest saab see
võimalik olla ainult seetõttu, et Eestis on jõutud arusaamani -
kultuuri eesmärk pole täius või keel pole kultuuri osa või siis
kultuuril pole tähtsust.
Müstikute arvates on keel
inimesele antud vahenditest kõige võimsam. Palve abil saab päästa,
kaitsta, tervendada, õnnistada. Needuse abil saab sandistada ja
tappa. Keele abil saame lohutada ja avaldada armastust. Keel
võimaldab meil suhelda ja õppida. Keele abil saame soovitud asju,
kui neid asju soovime kõigepealt teistele. Katsetage! Kui olete
ärritatud siis soovige kõikidele jõuliselt rahu. Kui vajate
näiteks energiat või tahtejõudu siis soovige seda kõikidele. Kui
võimalik siis valjusti korduvalt loitsides.
Meie
esivanemad ei jätnud selleks juhust kasutamata. Kohtumistel sooviti
üksteisele tervist, jõudu. Lahkumisel öeldi head
nägemist, Jumalaga, head aega.
Saadeti ja sooviti tuhat
tervist
jne.
Inglisekeelne
goodby
olevat
olnud samuti algselt God
by
kuid nüüd on sellest järel vaid by.
Saksa sõdurite pandlal oli kiri Got
mit uns. (Jumal on meiega.)
Need
olid
halvad seepärast, et Jumal ei toeta meie ego mõttetuid soove, ei
sörgi meil sabas ega aita neid täita.
Eestikeelne
Jumalaga
on parem, sest ise
koos Jumalaga kõndimine Temaga rääkides ja Tema tahet arvestades
on parim, mis inimesel valida.
Hi,
by, poka, tere jne.
on pigem
mõjutud
sõnakõlksud.
Mees libiseb kaljuserval,
haarab kinni puujuurest ja jääb kuristiku kohale rippuma. Seda
vaatavad koos kolm Jumalat. „Ma päästaksin ta kui ta hüüaks
mind appi”, ütleb üks neist. „Ma võiksin ta päästa kui ta
hüüaks appi mõnda minu pühakutest”, sõnab teine. „Ma
päästaksin ta ka siis, kui ta hüüaks appi oma ema”, ütleb
kolmas. Mees aga ei hüüa appi kedagi ja nii kukubki kuristikku.
Selline lugu siis Indiast. Kui
see rippuv mees oleks eestlane siis kuuleksime tõenäoliselt
kirumist või edaspidi ka juba ropendamist. Samas on palju inimeste
jutustusi, kes hädas jumalaid appi hüüdes pääsesid. Olen
ajakirjast lugenud isegi üht eestlanna jutustust, kus ta jääst
läbi kukkununa hüüdis appi Jeesust, kuna inimesi läheduses
polnud. Kirjelduse järgi ta lausa visati veest välja jääle. Teine
eestlanna jutustas, kuidas pääses meeste käest, hüüdes samuti
appi Jeesust. Meeste käed tõmbusid otsekohe eemale. Mehed ise
kohmetusid, pöörasid selja ja kõndisid minema.
Lõpuks
müstikute argument. See osa, mis on inimeses hävimatu ja tõeliselt
reaalne ja üks Jumalaga on ka see, kellega me peaksime püüda
suhelda. Niisiis ükskõik kellega suhtlemisel peaksime kasutama
ainult sõnu ja keelt, millistega kõlbab suhelda Jumalaga. Sest
rangelt võttes ainult JUMAL ON ja ei midagi muud.
