Radioaktiivne
tolm.
Tõenäosus, et meile läheneb ühel päeval tuumajaama katastroofist või tuumapommist põhjustatud radioaktiivse tolmu pilv, suureneb iga päevaga. Kuidas sel puhul käituda? Alljärgnevalt on esitatud veebilehelt Radioaktiivse ohu allikad - Opetaja.edu ja lisatud materjali näitamaks, kui tõsiselt tuleb varjumist võtta. Graafik kirjeldab juhtu, kui tuul toob tolmu otse meie peale ja me asume katastroofi või plahvatuse vahetus läheduses. Meie asukoha kaugus ja tuule suund võivad osutuda meile soodsamaks. Sel juhul annab mõõtmine täpsema tulemuse, kuid selle alanemine toimub vähemalt tuumapommi puhul vastavalt esitatud graafikule.
Radioaktiivse kiirguse eest kaitsmise põhiprintsiibiks on kiirituse vältimine.
Kui kiiritus on vältimatu, tuleb piirata välistest allikatest lähtuva kiirituse kogust. Siinjuures tuleb järgida järgmisi reegleid:
Kiirituse kestvus peaks olema võimalikult lühike.
Tuleb kindlustada võimalikult suur kaugus kiirguallikast - mida kaugemal seda ohutum, kõige ohtlikum on otsene kokkupuude allikaga.
Tuleb
kasutada kaitsevahendeid, mille abil saab kiirgust tõkestada
või vähendada.
Kui
kiirgusallikas on väga tugev (näiteks kahjustunud tuumareaktor,
aatompomm), siis on saastunud piirkond väga suur ning sellest
eemaldumine ei ole võimalik. Sellistel juhtudel on vajalik
varjestus. Varjestuseks sobivad igasugused materjalid, mida
kiirgus peab organismini jõudmiseks läbima ja millest
läbitungimine toob endaga kaasa kiirguse intensiivsuse vähenemise.
Inimeste radioaktiivse kiirituse oht on otseselt sõltuv antud
paikkonna saastumise tingimustest ja inimeste kaitstuse astmest.
Inimeste kaitstuse aste sõltub omakorda nende hoonete, rajatiste ja
varjete kaitseomadustest, milledes nad viibivad. Hoonete, rajatiste,
varjete ja transpordivahendite kaitseomadusi iseloomustab
radioaktiivsuse nõrgenemiskoefitsient K, mis näitab, mitu
korda gammakiirguse doos, mille inimesed on seal saanud, on nõrgem
doosist, mille nad oleksid saanud sama aja jooksul avamaastikul.
Varje K
lahtine kraaav 3
kaetud kraav 40
kiirgusvarje > 100
varjend > 1000
autod, bussid, vagun 2 - 3
ühekorruseline kivist elumaja 10
selle kelder 40
5-korruseline kivist elumaja 27
selle kelder 400
1-korruseline puitelamu 2
selle kelder 7
2 - korruseline puitelamu 8
selle kelder 12
Mida
suurem on number K, seda paremat kaitset antud asukoht
inimesele radioaktiivse kiirguse eest pakub. Elanikud, kes on
sattunud radioaktiivse saastumise piirkonda, peavad varjuma.
Kuni radiatsiooni olukorra selgumise ja edaspidiste korralduste
saamiseni tuleb kõik tööd avamaastikul katkestada, võimaluse
korral piirata või üldse lõpetada igasugune liikumine nii jalgsi
kui ka transpordivahenditel. Kui aga sidevahendid ei tööta siis
mingiks orientiiriks saab võtta lisatud graafiku. Selle järgi
tuleks redutada vähemalt 3 – 4 päeva plahvatusest, enne kui
liikuma hakata. Üldiselt on kaitsemeetmeteks:
1.
varjumine hoonetes;
2.
joodi tablettide tarbimine, joodi tabletid
vähendavad radioaktiivse kiirguse mõju inimese organismile; KJ, KJO3
3.
ajutine evakuatsioon
4.
pikemaajaline ümberasumine;
5.
saastatud toiduainete ja joogivee tarbimise vältimine.
RADIOAKTIIVNE KIIRGUS ON ERITI OHTLIK JUST SEEPÄRAST, ET ME EI TAJU SEDA, NING ISEGI EI TEA, KAS ME SAAME KIIRGUST VÕI MITTE.
Eestis
kehtiva kiirgusseaduse alusel ei tohi elanikukiirituse viie
järjestikuse aasta keskmine aastane kiirituse kogus ületada ühte
millisiivertit (mSv).
20mSv
– maksimaalne lubatud doos aastas
1000
mSv -kiiritustõbe põhjustav doos
5000mSv
-surmav doos
Radioaktiivse
tolmu radioaktiivse kiirguse vähenemise ajagraafik
alates hetkest, mil lõhati tuumapomm.
Vastavalt graafikule on
radioaktiivsus
plahvatuse hetkel - 10000
mSv/h
7 tundi
hiljem - 1000
mSv/h
48 tundi
hiljem - 100
mSv/h
15 päeva
hiljem - 10
mSv/h
100
päeva hiljem
1 mSv/h
Peale
katastroofe tuumajaamades võib see olla aga kordades suurem ja
kauakestvam. Sel puhul saab toetuda ainult mõõtmistulemustele.
Keskmine looduslik foon Eestis on
0,34 µSv/h
Olgem
siis ellujääjad
Jüri Pärl
