Haridusest

Haridusest.

Inimese enesemäärang peegeldab tema arengutaset. Enesemäärang sedastab indiviidi suhtumise ja käitumise. Esoteerilises kirjanduses on enesemäärangut seostatud nelja teadvuse tasandiga. Nendeks on, alustades madalamalt tasandilt, loomne – instinktiivne (kehalik), emotsionaalne, mõistuslik ja vaimne. On kergesti jälgitav, kelle otsused ja valikud tulevad instinktide tasandilt, kelle omad põhjendatakse „meeldib, ei meeldi” vormis ning reageeringu määras viha või hirm, kes otsustab lähtuvalt arukusest ja kes tajuvad tõde seepärast, mis nad on. Kõrgemal tasandil tehtud otsused pole madalamatel tasanditel tehtu poolt muudetavad. Kursus rõhutab, et vead tuleb parandada sellel tasandil, kus need on tehtud. Haiguse põhjuseks võib olla kõrgemal tasandil tehtud viga ning haigus pole ravitud, kui eemaldatakse haiguse sümptomid füüsilisel tasandil.

Kuigi idealistliku maailmapildi järgi loodi meid Jumala enda näo järgi siis mitte kohe Jumala kogu täiuses. Selleni tuleb oma õppimisega jõuda. Punktteadvusega eraldatud minast kõikehõlmava Minani, taevariiki, üksmeelde, nirvaanasse – kaotamata oma loomisel saadud individuaalsust. Maa on kool, kuhu võrdsetena loodud vaimud kehastuvad inimestena, et kasutades neile antud valikuvabadust, jõuda endi kogemuste ja õppimise teel teadvuse kõrgematele astmetele ja tõsta kogu ühiskonna teadvuse taset. Ja see on meie elu eesmärk ja tõeline identiteet ning mistahes muud enesemääratlused on egod ja fantaasia vili, sest need on muutuvad ja muudetavad, kuid see mis tuleb ja läheb, see ei ole.

Materialistlikus maailmapildis lõpeb identiteedi kõrgem vorm teadvuse mõistuslikul tasandil ja seega välistab millegi kõrgema otsimise. See on siiski ainult pool häda. Hullem on see, et õigus võib olla idealistidel ja meie koolis õpetatakse tõe pähe tõestamata teooriat. Ainuke kindel tõde, mida inimesel on võimalik kindlalt teada on see, et ta „on” ja tal tegelikult pole mingeid tõendeid tuua, mis tõestaksid, et ta elu – tema mina teadvus -- lõpeb koos keha hävinguga. Meie hariduse juhtidel peaks olema julgust seda tunnistada ja lisama koolidesse idealistliku maailmapildi tutvustuse. Õpetada tuleks meie kultuuriruumis valitsevat idealistlikku, Jeesus Kristuse õpetusel põhinevat maailmapilti ja sellest tulenevat vaimidentiteeti. Kristus õpetas selgelt vaimidentiteeti. (Mis vaimust sündinud on vaim, mis lihast sündinud on liha.) „Meie Isa, kes sa oled taevas...” on vaimolendi pöördumine oma vaimse Isa poole. See pole maakera looma pöördumine iidoli poole. Olles kõik vaimse Isa lapsed, loodud võrdsetena ja täiuslikena, ei saa me pidada kaasinimest arenenud loomaks ja suhtuda temasse lugupidamatult, nagu see on näiteks perevägivalla korral või meie mürgises meedias.

Vaimidentiteedile saab loogiliselt ehitada isiku eetika, julguse, tahtejõu ja loomingulisuse; sotsiaalselt harmoonilise isiku. Kui saavutatakse ühesus oma kõrgema minaga st. vertikaalne ühesus siis horisontaalne ühesus kaasinimestega, loodusega, hakkab avalduma suhete loomuliku harmooniana pingutusteta. Siiski on vaimse arengu juures igasugune sund või vägivald kurjast. Pigem identiteediõpetus, kui usuõpetus. Pigem julgustamine katsetama jõudmaks oma kogemuste varal teadmisele kui millegi lihtsalt eitamine või veenmine millessegi pimedalt uskuma. (Eitamine, mis ei põhine kindlal teadmisel on sisuliselt mitte nõustumine katsetama.) Usuõpetuseks võiks seda nimetada seepärast, et haritud inimesed peaks olema kõik tõe-usksed. Pole tähtis, kust on tõde pärit, kas ütles selle välja laps, teadlane, müstik, pühak või on see rahvatarkus. Kogu maailmas õpetasid isad poegi tegema paate, kanuusid ja laevu tuhandeid aastaid enne Archimedese sündi; võeti kasutusele ratas, omamata teaduslikku põhjendust, miks on kaarik lohistist parem.

Idealistliku maailmapildi mõistmiseks oleks hea, kui ollakse tuttav Platoni ideede maailmaga.

Psühholoogias võiks põhjalikult käsitleda enesemääratluse ja identiteedi mõisteid, seejuures nende mõistete tõlgitsemist nii materialistlikus kui idealistlikus maailmapildis.

Ida vaimse tee koolkondades algab õpetus inimese tõelise Mina teadvuse saavutamisest. Näiteks jutustab Nisargadatta Maharadž („Sinu ärkvelolek on uni”) et saavutas valgustatuse praktiseerides kolm aastat peamiselt üht õpetaja antud juhendit: „Jälgi (uuri) olen tunnet...” Veel tema õpetusest: „Enne kui saate Jumala omaks võtta, peate te iseenda omaks võtma...”

Radža Jooga alustab tõelise Mina teadvuse saavutamise praktikaga. Bhagavadgita valdavaks sisuks on inimvaimu e. kehastunu – Kõrgeima Mina – sansaarast vabanemise ja Jumalaga ühinemise erinevat teede või joogade kirjeldamine.

Soovisin juba kümme aastat tagasi kirjutada arvamuse usuõpetusest koolides. Kui see on valikaine, siis ei saa me rääkida, et meie koolide lõpetajad on kõik haritud inimesed. Kas nad näiteks teavad, mida tähendab sõna „püha” või mis on „pimeduse jõud”. Ega ikka ei tea küll. See on sama, mis õpetada ainult osale lastest, et elektrivool on ohtlik ja võib vale kohtlemise puhul tappa. Üsna palju filme on tehtud tõsielul põhinevatest eksortsismiga ja ka pühadusega seotud juhtumistest. Näiteks 1956 aastal Samaara lähistel toimunud sündmusest, kus tütarlaps võttis endale tantsupartneriks ikooni ja tardus liikumatuks. (Filmi leiate internetist nime”  all "The Miracle- Chudo  (https://www.youtube.com/watch?v=S-POMgYmBwo&pp=ygUUZmlsbSBtaXJhY2xlIHNhbWFhcmE%3D) Aga kuidas õpetada, kui Kristliku maailmavaate alustekst – Piibel – on täis vasturääkivusi ja sellisena ei rahulda tõe otsijat. Tegelikult ei suuda ükski ortodoksne religioon vastata paljudele inimesi painavatele küsimustele. Esitasin noorena oma kahtlused ja tähelepanekud Uku Masingule ja kui lõpetasin sellega, et peale Kristuse otseste õpetussõnade ei pruugi Piiblis muu olla usaldusväärne, siis tema kommentaar oli: „Ei, prohvetid ikka ka, prohvetid ikka ka.”

Teiseks meie alateadvus ei alistu kuigi kergesti ümber programmeerimisele ja kuigi otsustame muuta meelt, olla sallivam, vägivallatu, mitte kahjustada teisi ning olla abistavam ja armastavam, või loobuda egost ja valida kõrgem identiteet, ei õnnestu see niipea. Kloostrite praktika näitab, et umbes üheksa kuu pärast peale kloostrisse saabumist, hakkab inimese parem käitumine ilmnema loomulikuna.

Vaja oleks siis raamatuid, mis annaksid nii Kristlik maailmapildi kui ka sisemise arengu praktika juhendid.

Kolmandaks oleks vaja teede paljusus. Kõik teed viivad Rooma kuid iga teeline vajab oma konkreetse tee läbimise juhendit. Ei erine mitte ainult teed vaid ka teelised. Õpetajate ülesanne pole inimesi muuta vaid näidata, et on olemas tee ja kust leida juhendid selle läbimiseks.

Parimaks raamatuks, mis senini on õnnestunud leida Kristlikus kultuuriruumis kasvanud ja kasvavale inimesele, on Kursus imetegudes. See koosneb kolmest osast, kusjuures esimene osa on teoreetiline osa nn. Tekst, teine Õpilase tööjuhend ja kolmas Õpetaja käsiraamat, kusjuures Õpilase tööjuhendi harjutustes 181 – 220 on käsitletud 20 teemat, milledest kasvõi ühe täielik mõistmine ja ellu rakendamine on piisav saavutamaks vaimset eesmärki. Seetõttu pole neil, kes õpetavad sisemist vaimset teed enam vaja muretseda, et pole õpilasele pakkuda juhendeid iseseisvaks tööks ja arenguks.

Elas kord väike poiss, kes oli omaealistest nõrgem ja seetõttu tugevamate kiusata. Kui ta ükspäev jälle koolist koju tuli siis tuli ta juurde naine, kes soovitas: „Kui sa iga sammu juures ütled Jumala nime, siis teised ei tule sind kiusama.” Nii sai poisil kõndimine koos Jumalaga harjumuseks ja nii kõndis ta koos Jumalaga kogu elu. See poiss oli tulevane Mahatma Gandhi. Tema elu on näiteks, kuidas koos Jumalaga võib seada endale väga kõrgeid eesmärke ja need ka saavutada.

Kes küll õpetaks meie lapsi?