Haridusest

Haridusest.

Inimese enesemäärang peegeldab tema arengutaset. Enesemäärang sedastab indiviidi suhtumise ja käitumise. Esoteerilises kirjanduses on enesemäärangut seostatud nelja teadvuse tasandiga. Nendeks on, alustades madalamalt tasandilt, loomne – instinktiivne (kehalik), emotsionaalne, mõistuslik ja vaimne. On kergesti jälgitav, kelle otsused ja valikud tulevad instinktide tasandilt, kelle omad põhjendatakse „meeldib, ei meeldi” vormis ning reageeringu määras viha või hirm, kes otsustab lähtuvalt arukusest ja kes tajuvad tõde seepärast, mis nad on. Kõrgemal tasandil tehtud otsused pole madalamatel tasanditel tehtu poolt muudetavad. Kursus rõhutab, et vead tuleb parandada sellel tasandil, kus need on tehtud. Haiguse põhjuseks võib olla kõrgemal tasandil tehtud viga ning haigus pole ravitud, kui eemaldatakse haiguse sümptomid füüsilisel tasandil.

Kuigi idealistliku maailmapildi järgi loodi meid Jumala enda näo järgi siis mitte kohe Jumala kogu täiuses. Selleni tuleb oma õppimisega jõuda. Punktteadvusega eraldatud minast kõikehõlmava Minani, taevariiki, üksmeelde, nirvaanasse – kaotamata oma loomisel saadud individuaalsust. Maa on kool, kuhu võrdsetena loodud vaimud kehastuvad inimestena, et kasutades neile antud valikuvabadust, jõuda endi kogemuste ja õppimise teel teadvuse kõrgematele astmetele ja tõsta kogu ühiskonna teadvuse taset. Ja see on meie elu eesmärk ja tõeline identiteet ning mistahes muud enesemääratlused on egod ja fantaasia vili, sest need on muutuvad ja muudetavad, kuid see mis tuleb ja läheb, see ei ole.

Materialistlikus maailmapildis lõpeb identiteedi kõrgem vorm teadvuse mõistuslikul tasandil ja seega välistab millegi kõrgema otsimise. See on siiski ainult pool häda. Hullem on see, et õigus võib olla idealistidel ja meie koolis õpetatakse tõe pähe tõestamata teooriat. Ainuke kindel tõde, mida inimesel on võimalik kindlalt teada on see, et ta „on” ja tal tegelikult pole mingeid tõendeid tuua, mis tõestaksid, et ta elu – tema mina teadvus -- lõpeb koos keha hävinguga. Meie hariduse juhtidel peaks olema julgust seda tunnistada ja lisama koolidesse idealistliku maailmapildi tutvustuse. Õpetada tuleks meie kultuuriruumis valitsevat idealistlikku, Jeesus Kristuse õpetusel põhinevat maailmapilti ja sellest tulenevat vaimidentiteeti. Kristus õpetas selgelt vaimidentiteeti. (Mis vaimust sündinud on vaim, mis lihast sündinud on liha.) „Meie Isa, kes sa oled taevas...” on vaimolendi pöördumine oma vaimse Isa poole. See pole maakera looma pöördumine iidoli poole. Olles kõik vaimse Isa lapsed, loodud võrdsetena ja täiuslikena, ei saa me pidada kaasinimest arenenud loomaks ja suhtuda temasse lugupidamatult, nagu see on näiteks perevägivalla korral või meie mürgises meedias.

Vaimidentiteedile saab loogiliselt ehitada isiku eetika, julguse, tahtejõu ja loomingulisuse; sotsiaalselt harmoonilise isiku. Kui saavutatakse ühesus oma kõrgema minaga st. vertikaalne ühesus siis horisontaalne ühesus kaasinimestega, loodusega, hakkab avalduma suhete loomuliku harmooniana pingutusteta. Siiski on vaimse arengu juures igasugune sund või vägivald kurjast. Pigem identiteediõpetus, kui usuõpetus. Pigem julgustamine katsetama jõudmaks oma kogemuste varal teadmisele kui millegi lihtsalt eitamine või veenmine millessegi pimedalt uskuma. (Eitamine, mis ei põhine kindlal teadmisel on sisuliselt mitte nõustumine katsetama.) Usuõpetuseks võiks seda nimetada seepärast, et haritud inimesed peaks olema kõik tõe-usksed. Pole tähtis, kust on tõde pärit, kas ütles selle välja laps, teadlane, müstik, pühak või on see rahvatarkus. Kogu maailmas õpetasid isad poegi tegema paate, kanuusid ja laevu tuhandeid aastaid enne Archimedese sündi; võeti kasutusele ratas, omamata teaduslikku põhjendust, miks on kaarik lohistist parem.

Idealistliku maailmapildi mõistmiseks oleks hea, kui ollakse tuttav Platoni ideede maailmaga.

Psühholoogias võiks põhjalikult käsitleda enesemääratluse ja identiteedi mõisteid, seejuures nende mõistete tõlgitsemist nii materialistlikus kui idealistlikus maailmapildis.

Ida vaimse tee koolkondades algab õpetus inimese tõelise Mina teadvuse saavutamisest. Näiteks jutustab Nisargadatta Maharadž („Sinu ärkvelolek on uni”) et saavutas valgustatuse praktiseerides kolm aastat peamiselt üht õpetaja antud juhendit: „Jälgi (uuri) olen tunnet...” Veel tema õpetusest: „Enne kui saate Jumala omaks võtta, peate te iseenda omaks võtma...”

Radža Jooga alustab tõelise Mina teadvuse saavutamise praktikaga. Bhagavadgita valdavaks sisuks on inimvaimu e. kehastunu – Kõrgeima Mina – sansaarast vabanemise ja Jumalaga ühinemise erinevat teede või joogade kirjeldamine.

Soovisin juba kümme aastat tagasi kirjutada arvamuse usuõpetusest koolides. Kui see on valikaine, siis ei saa me rääkida, et meie koolide lõpetajad on kõik haritud inimesed. Kas nad näiteks teavad, mida tähendab sõna „püha” või mis on „pimeduse jõud”. Ega ikka ei tea küll. See on sama, mis õpetada ainult osale lastest, et elektrivool on ohtlik ja võib vale kohtlemise puhul tappa. Üsna palju filme on tehtud tõsielul põhinevatest eksortsismiga ja ka pühadusega seotud juhtumistest. Näiteks 1956 aastal Samaara lähistel toimunud sündmusest, kus tütarlaps võttis endale tantsupartneriks ikooni ja tardus liikumatuks. (Filmi leiate internetist nime”  all "The Miracle- Chudo  (https://www.youtube.com/watch?v=S-POMgYmBwo&pp=ygUUZmlsbSBtaXJhY2xlIHNhbWFhcmE%3D) Aga kuidas õpetada, kui Kristliku maailmavaate alustekst – Piibel – on täis vasturääkivusi ja sellisena ei rahulda tõe otsijat. Tegelikult ei suuda ükski ortodoksne religioon vastata paljudele inimesi painavatele küsimustele. Esitasin noorena oma kahtlused ja tähelepanekud Uku Masingule ja kui lõpetasin sellega, et peale Kristuse otseste õpetussõnade ei pruugi Piiblis muu olla usaldusväärne, siis tema kommentaar oli: „Ei, prohvetid ikka ka, prohvetid ikka ka.”

Teiseks meie alateadvus ei alistu kuigi kergesti ümber programmeerimisele ja kuigi otsustame muuta meelt, olla sallivam, vägivallatu, mitte kahjustada teisi ning olla abistavam ja armastavam, või loobuda egost ja valida kõrgem identiteet, ei õnnestu see niipea. Kloostrite praktika näitab, et umbes üheksa kuu pärast peale kloostrisse saabumist, hakkab inimese parem käitumine ilmnema loomulikuna.

Vaja oleks siis raamatuid, mis annaksid nii Kristlik maailmapildi kui ka sisemise arengu praktika juhendid.

Kolmandaks oleks vaja teede paljusus. Kõik teed viivad Rooma kuid iga teeline vajab oma konkreetse tee läbimise juhendit. Ei erine mitte ainult teed vaid ka teelised. Õpetajate ülesanne pole inimesi muuta vaid näidata, et on olemas tee ja kust leida juhendid selle läbimiseks.

Parimaks raamatuks, mis senini on õnnestunud leida Kristlikus kultuuriruumis kasvanud ja kasvavale inimesele, on Kursus imetegudes. See koosneb kolmest osast, kusjuures esimene osa on teoreetiline osa nn. Tekst, teine Õpilase tööjuhend ja kolmas Õpetaja käsiraamat, kusjuures Õpilase tööjuhendi harjutustes 181 – 220 on käsitletud 20 teemat, milledest kasvõi ühe täielik mõistmine ja ellu rakendamine on piisav saavutamaks vaimset eesmärki. Seetõttu pole neil, kes õpetavad sisemist vaimset teed enam vaja muretseda, et pole õpilasele pakkuda juhendeid iseseisvaks tööks ja arenguks.

Elas kord väike poiss, kes oli omaealistest nõrgem ja seetõttu tugevamate kiusata. Kui ta ükspäev jälle koolist koju tuli siis tuli ta juurde naine, kes soovitas: „Kui sa iga sammu juures ütled Jumala nime, siis teised ei tule sind kiusama.” Nii sai poisil kõndimine koos Jumalaga harjumuseks ja nii kõndis ta koos Jumalaga kogu elu. See poiss oli tulevane Mahatma Gandhi. Tema elu on näiteks, kuidas koos Jumalaga võib seada endale väga kõrgeid eesmärke ja need ka saavutada.

Kes küll õpetaks meie lapsi?

"Kursus imetegudes" ja Eesti

„Kursus imetegudes” ja Eesti

...

Surm siin pidan'd pikad talgud

Sõjakapjade sõtkudes.

Katkud katnud päiksevalgust

Maa oln'd hauarõskuses.

Aga vastu Mana võimu,

Katkutapu tarretusta.

Rahvas väike, kangest hõimust,

Elu sõnu kandnud suus.

...

( Enn Uibo „Meil on künda muistsed sõrrud”. )

Mida pakub „Kursus imetegudes” üksikisikule, on teoses endas piisavalt selgitatud. Mis tulu võiks tõusta raamatus esitatud ideede üldisest kasutamisest kogu Eestile, vajaks veidi selgitamist.

Ida ja Läänt peetakse tasakaalust väljas olevaiks. Idas on elu vaimne külg esiplaanil ja materiaalne külg unaruses. Läänes on tähelepanu põhiliselt elu materiaalsel küljel. Idas on miljonite vaimne areng pärsitud seetõttu, et ellujäämine nõuab kogu aja ja energia. Lääne inimestel kipub puuduma kõrgem elu eesmärk (naudingupõhise isikliku õnne otsimine pole vaba egoismist ega illusioonidest) ja nad ei võta vastutust iseenda, rahvuse ja planeedi tuleviku eest ja nii arvatakse Läänt allakäigu spiraalil olevaks. Kuna kuulume Läände, siis vajaks meil tugevdamist elu vaimne külg. „Kursus Imetegudes” pakub hulganisti ideid, mis seda tiiba toetavad. Veel enam – teine osa „Õpilase Käsiraamat” annab konkreetsed juhendid, kuidas neid ideid rakendada meie igapäevaste probleemide lahendamisel.

Erinevus on inimeste maailmapildis ja sellest tulenevast identiteedist. Läänlase „teaduslikult põhjendatud” maailmapildi järgi pole me midagi rohkem kui arenenud loomad, täielikult materialistlikud olendid ja meie eneseteadvus on füüsilise aju mehaaniliste protsesside produkt ja see hävib, kui aju lakkab töötamast.

Idas valitsevas idealistlikus maailmapildis on inimene Jumala poeg, Temaga seotud, samade omadustega, Jumala kaaslooja. Koos Jumalaga on kõik võimalik tähendab ka seda, et vastutus meie endi, rahva ja inimkonna elu ja saatuse eest lasub täielikult meil ja sõltub meie valikutest, sest me saame valida rännu koos Jumalaga ja lahendada kõik oma probleemid Jumala abiga. Oleme vaimolendid nagu Jumal Ise, Igavesed, kahjustamatud, surematud, hävimatud.

Meie ametlikud seisukohad ja meedia kajastavad ja hindavad meie ajalugu ja tänapäeva sündmusi ühekülgselt – põhiliselt lähtuvalt materialistlikust maailmapildist. Sel tasandil püütakse lahendada meie probleeme. Idealistlikus maailmapildis on asjad ja sündmused teist nägu ja meie eesmärgid, probleemid ning probleemide lahendused hoopis erinevad. Siiski ühendab inimesi ühine eesmärk. See on mõlematel, nii materialistidel kui idealistidel sama - ja nimelt õnn. Tihti on idealistide poolt pakutud probleemide lahendused hoopis efektiivsemad, näiteks India vabanemise teeks koloniaalsest ikkest sai Mahatma Gandhi poolt propageeritud vägivallatu allumatus, kuigi traditsiooniline tee oli relvastatud vabadusvõitlus.

„Kursus Imetegudes” käsitleb ühe kesksema teemana andestamist, vaadeldes meie elu idealistliku maailmapildi seisukohast ja teoses pakutud mõistete tähenduste valgusel.

Andestamine

Riiklikul tasandil väidame, et oleme rahuarmastav rahvas, kuid käitumises ei ole. Kui perekonnas ühtki eksimust ei andestata ja tullakse korduvate süüdistustega ikka ja jälle tagasi, (kes minevikku ei mäleta, elavad tulevikuta?), siis sellises perekonnas pole kodurahu ega õnnelik elu võimalik ja paremaks valikuks on lahkuminek. Esiteks õpetab Kursus, et keda me süüdistame, selle me risti lööme ja see, kes ripub ristil, on valudes. Aga mida jagame, selle saame tagasi ja ikka protsentidega. Teiseks, minevikku on vaja mäletada seepärast, et me ise ei teeks tulevikus samu valesid valikuid – ei muuks. Okupatsioonide muuseum jutustab meile loo, kuidas Stalin ja Hitler proovisid endale allutada maailma ja nende omavahelises purelemises jäime meie hammaste vahele. Vaimsest vaatevinklist on see, mida seal pakutakse, enda meelest süütu kurjategija jutustus sellest, kuidas kuri politseinik võttis ta kinni ja veel õelam kohtunik röövis temalt vabaduse ning südametud vangivalvurid terroriseerisid teda aastaid.

Ajalugu näitab, et Eesti maarahva vaimne areng sai hoo sisse, kui rahvas hakkas otsima Jumalat ja käima koos Jumalaga. See toimus peale Põhjasõda ning suurt katku laastamistööd, kui siia jõudis vennastekoguduse pietistlik liikumine. Piiblitundide ja palvekoosolekutega jõuti sisemise vaimse kasvuni ja sealt edasi rahvusliku identiteedini. Selle alusmüüri rajajad (Kreutzwald, Jakobson, Hurt, Reiman, Tõnisson, Jannsen) olid kasvanud vennastekoguduse mõjusfääris. Peale Eesti Vabariigi rajamist kaob rahva huvi vaimse arengu vastu kiiresti. Seda aega võiks iseloomustada prohvet Jesaja sõnadega. „Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime: Iisrael ei tunne mind, mu rahvas ei saa aru... Kuhu peab teid veel pekstama? (Jesaja 1,3 ... 5) Küll püüavad prohvetid Johannes Matvei Kaarep ja Karl Reits („turuprohvet”) veel Eesti rahvast hoiatada, et armuaeg lõpeb ja häda tuleb, kui te ei paranda meelt, kuid nende sõnumid jäetakse tähelepanuta. Enne II maailmasõja puhkemist muutusid aga nende sõnumid meie tuleviku suhtes järjest süngemaks, kuni sarnanesid Põhjasõja ajal Rakveres elanud treial Niilsi ettekuulutusega. Jumal ilmunud talle unes, andnud talle tüki mäda puud ja käskinud seda treida. Niils vaielnud vastu ja öelnud, et see ei kõlba treimiseks. Jumal seletanud. Vaata, niisugune on maa minu ees. Ükskõik, kas keegi vapper on ja vastu paneb, ehk arg ja ära jookseb, vaenlase kätte langeb ta ometi. (Andres Kirjamägi. Prohvetlusest ja selle esindajatest Eestis. 1976)

Ametlikus pildis olime EW lõpupäevil kristlik kultuurrahvas, inimeste meenutustes aga mitte. Näiteks jutustas inimene, kes pidi tol ajal kaheksa aastase orvuna leiba kerjama, kui kiiresti sai selgeks, et rikka talu uksele pole mõtet koputada. Hea, kui lihtsalt minema aeti ja koeri kallale ei ässitatud. Talude rikkust sai hinnata katuste järgi. (Samamoodi hinnati mõne aasta pärast katuste järgi, kes kulak, kes mitte. Plekk-katusega maja omanikke ootas Siberi tee.) Ometi oleks pidanud igale kristlasele olema tuttavad Jeesuse lihtsad õpetussõnad selleks puhuks: ...„Tõesti, ma

ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei jootnud mind... (Mt. 25, 40 – 42) Või külvad tuult, lõikad tormi või armasta ligimest nagu iseend.

Kui suur probleem oleks olnud rikkal talul kerjusele leivatüki või isegi süüa andmine? Sõja lõpupäevadel elasid ühe jõukuselt keskmises talus kuu aega 40 põgenikku Tallinnast. Hiljem jutustas pererahvas, et söögiga saadi kergesti hakkama. Laudas oli mitu lehma, sead, lambad, kanad. Keldris juurvili, aidas vili. Ainult veskil tuli käia tihedamini kui muidu.

Kohtud langetasid tihti otsuseid, millel polnud mingit pistmist ei rahu, õiguse, õigluse ega EW seaduste põhimõtetega. Moskva heaks töötajaid leidus ohtralt paljudes EW struktuurides. Sulaste ja eriti poola töölistega käituti halvasti. Riigivanem piiras demokraatlikke vabadusi.

Eesti rahvas võiks vaadata peeglisse ja tõdeda, et pole midagi kellelegi andestada. On vaid oma vigadest õppida ja lõpetada enda ohvrina kujutamine ja selle pildiga teiste tüütamine. Leedu sõbrad juhtisid tähelepanu sellele, et isegi meie nn orjaaja kujutamine mingi erandliku tragöödiana saksa mõisnike all pole veenev, mainides et feodalism valitses kogu Euroopas ja nende maarahvas nagu maarahvas kogu Euroopas orjas samuti, ainult et üldiselt ajaliselt kauem oma rahvusest ülikute võimu all. Lõpu tegid pärisorjusele verised revolutsioonid maades, kus rahvas orjas oma ülikuid. Laastavaid sõdu ja võõrvõimu poolt annekteerimisi jagus neile isegi rohkem. Aga nad ei hala, ega meenuta seda lõputult.

Kolmandaks õpetab Kursus, et maises elus on meil endil võimalik rakendada kaht tingimusteta armastuse komponenti, milledeks on andestamine ja tänulikkus. Ülejäänu osas saame olla vaid selle Jumaliku energia edastajad.

Maailm on ruum rahvaste ühisele perele, kust lahkumine võimatu. Venelased on meie naabrid ja sakslastega peaksime elama ühises kodus. Kahjunõuete esitamine tänapäeva vene rahvale on vaimsest vaatevinklist täpselt vastupidine sellele, mis oleks meie parim valik ja see on täielik andestamine. Mis on tõeline andestmine, seda saame teada Kursust lugedes.

Hugo Simberg. Haavatud ingel. 1906