„Kursus imetegudes” ja Eesti
...
Surm siin pidan'd
pikad talgud
Sõjakapjade sõtkudes.
Katkud katnud päiksevalgust
Maa oln'd
hauarõskuses.
Aga vastu Mana võimu,
Katkutapu tarretusta.
Rahvas väike, kangest
hõimust,
Elu sõnu kandnud suus.
...
( Enn Uibo „Meil
on künda muistsed sõrrud”. )
Mida pakub „Kursus imetegudes” üksikisikule, on teoses endas
piisavalt selgitatud. Mis tulu võiks tõusta raamatus esitatud
ideede üldisest kasutamisest kogu Eestile, vajaks veidi selgitamist.
Ida ja Läänt peetakse tasakaalust
väljas olevaiks. Idas on elu vaimne külg esiplaanil ja materiaalne
külg unaruses. Läänes on tähelepanu põhiliselt elu materiaalsel
küljel. Idas on miljonite vaimne areng pärsitud seetõttu, et
ellujäämine nõuab kogu aja ja energia. Lääne inimestel kipub
puuduma kõrgem elu eesmärk (naudingupõhise isikliku õnne otsimine
pole vaba egoismist ega illusioonidest) ja nad ei võta vastutust
iseenda,
rahvuse ja planeedi tuleviku eest ja nii arvatakse Läänt allakäigu
spiraalil olevaks. Kuna kuulume Läände, siis vajaks meil
tugevdamist elu vaimne külg. „Kursus Imetegudes” pakub
hulganisti ideid, mis seda tiiba toetavad. Veel enam – teine osa
„Õpilase Käsiraamat” annab konkreetsed juhendid, kuidas neid
ideid rakendada meie igapäevaste probleemide lahendamisel.
Erinevus on inimeste maailmapildis
ja sellest tulenevast identiteedist. Läänlase „teaduslikult
põhjendatud” maailmapildi järgi pole me midagi rohkem kui
arenenud loomad, täielikult materialistlikud olendid ja meie
eneseteadvus on füüsilise aju mehaaniliste
protsesside produkt ja see hävib, kui aju lakkab töötamast.
Idas valitsevas idealistlikus
maailmapildis on inimene Jumala poeg, Temaga seotud, samade
omadustega, Jumala kaaslooja. Koos Jumalaga on kõik võimalik
tähendab ka seda, et vastutus meie endi, rahva ja inimkonna elu ja
saatuse eest lasub täielikult meil ja sõltub meie valikutest, sest
me saame valida rännu
koos Jumalaga ja lahendada kõik oma probleemid Jumala abiga. Oleme
vaimolendid nagu Jumal Ise, Igavesed, kahjustamatud, surematud,
hävimatud.
Meie ametlikud seisukohad ja meedia
kajastavad ja hindavad meie ajalugu ja tänapäeva sündmusi
ühekülgselt – põhiliselt lähtuvalt materialistlikust
maailmapildist. Sel
tasandil püütakse lahendada meie probleeme. Idealistlikus
maailmapildis on asjad ja sündmused teist nägu ja meie eesmärgid,
probleemid ning
probleemide lahendused hoopis erinevad. Siiski ühendab inimesi
ühine eesmärk. See on mõlematel, nii materialistidel kui
idealistidel sama -
ja nimelt õnn. Tihti on idealistide poolt pakutud probleemide
lahendused hoopis efektiivsemad,
näiteks
India vabanemise teeks koloniaalsest ikkest sai Mahatma Gandhi poolt
propageeritud vägivallatu allumatus, kuigi traditsiooniline tee oli
relvastatud vabadusvõitlus.
„Kursus Imetegudes”
käsitleb ühe kesksema teemana
andestamist,
vaadeldes meie elu idealistliku maailmapildi seisukohast ja teoses
pakutud mõistete tähenduste valgusel.
Andestamine
Riiklikul tasandil väidame, et
oleme rahuarmastav rahvas, kuid käitumises ei ole. Kui perekonnas
ühtki eksimust ei andestata ja tullakse
korduvate süüdistustega
ikka ja jälle tagasi, (kes minevikku ei mäleta, elavad
tulevikuta?), siis sellises perekonnas pole kodurahu ega õnnelik elu
võimalik ja paremaks valikuks on lahkuminek. Esiteks õpetab
Kursus, et keda me
süüdistame, selle me risti lööme ja see,
kes ripub ristil, on
valudes. Aga mida
jagame, selle saame
tagasi ja ikka protsentidega. Teiseks,
minevikku on vaja mäletada seepärast, et me ise ei teeks tulevikus
samu valesid valikuid – ei muuks. Okupatsioonide muuseum jutustab
meile loo, kuidas Stalin ja Hitler proovisid endale
allutada maailma ja
nende omavahelises purelemises jäime meie
hammaste vahele.
Vaimsest vaatevinklist on
see, mida seal pakutakse, enda meelest süütu kurjategija jutustus
sellest, kuidas kuri politseinik võttis ta kinni ja veel õelam
kohtunik röövis temalt vabaduse ning südametud vangivalvurid
terroriseerisid teda aastaid.
Ajalugu näitab, et Eesti maarahva vaimne areng sai
hoo sisse, kui rahvas hakkas otsima Jumalat ja käima koos Jumalaga.
See toimus peale Põhjasõda ning suurt katku laastamistööd, kui
siia jõudis vennastekoguduse pietistlik liikumine. Piiblitundide ja
palvekoosolekutega jõuti sisemise vaimse kasvuni ja sealt edasi
rahvusliku identiteedini. Selle alusmüüri rajajad (Kreutzwald, Jakobson, Hurt, Reiman, Tõnisson, Jannsen) olid kasvanud vennastekoguduse mõjusfääris. Peale Eesti Vabariigi rajamist kaob rahva huvi vaimse arengu vastu
kiiresti. Seda aega võiks iseloomustada prohvet Jesaja sõnadega.
„Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime: Iisrael ei
tunne mind, mu rahvas ei saa aru... Kuhu peab teid veel pekstama?
(Jesaja 1,3 ... 5) Küll püüavad prohvetid Johannes
Matvei Kaarep ja Karl Reits
(„turuprohvet”) veel Eesti rahvast hoiatada, et armuaeg lõpeb ja
häda tuleb, kui te ei paranda meelt, kuid nende sõnumid jäetakse
tähelepanuta. Enne II maailmasõja
puhkemist muutusid aga nende sõnumid meie tuleviku suhtes järjest
süngemaks, kuni sarnanesid Põhjasõja ajal Rakveres elanud treial
Niilsi ettekuulutusega. Jumal ilmunud talle unes, andnud talle tüki
mäda puud ja käskinud seda treida. Niils vaielnud vastu ja öelnud,
et see ei kõlba treimiseks. Jumal seletanud. Vaata, niisugune on maa
minu ees. Ükskõik, kas keegi vapper on ja vastu paneb, ehk arg ja
ära jookseb, vaenlase kätte langeb ta ometi. (Andres
Kirjamägi. Prohvetlusest ja selle esindajatest Eestis. 1976)
Ametlikus pildis olime EW lõpupäevil kristlik kultuurrahvas,
inimeste meenutustes aga mitte. Näiteks jutustas inimene, kes pidi
tol ajal kaheksa aastase orvuna leiba kerjama, kui kiiresti sai
selgeks, et rikka talu uksele pole mõtet koputada. Hea, kui
lihtsalt minema aeti ja koeri kallale ei ässitatud. Talude rikkust
sai hinnata katuste järgi. (Samamoodi hinnati mõne aasta pärast
katuste järgi, kes kulak, kes mitte. Plekk-katusega
maja omanikke ootas Siberi tee.) Ometi oleks pidanud igale
kristlasele olema tuttavad Jeesuse lihtsad õpetussõnad selleks
puhuks: ...„Tõesti,
ma
ütlen
teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest
vendadest, seda te olete teinud mulle.” Siis ta ütleb ka vasakul
käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse
tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli
nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei jootnud
mind... (Mt. 25, 40 – 42) Või
külvad tuult, lõikad tormi või armasta ligimest nagu iseend.
Kui suur
probleem
oleks
olnud rikkal
talul
kerjusele leivatüki või isegi süüa andmine? Sõja lõpupäevadel
elasid ühe jõukuselt keskmises talus kuu aega 40 põgenikku
Tallinnast. Hiljem jutustas pererahvas, et söögiga
saadi kergesti hakkama. Laudas oli mitu lehma, sead, lambad, kanad.
Keldris juurvili, aidas vili. Ainult veskil tuli käia tihedamini kui
muidu.
Kohtud langetasid tihti otsuseid, millel
polnud mingit pistmist ei rahu, õiguse, õigluse ega EW seaduste
põhimõtetega. Moskva heaks töötajaid leidus ohtralt paljudes EW
struktuurides. Sulaste ja eriti poola töölistega käituti halvasti.
Riigivanem piiras demokraatlikke vabadusi.
Eesti rahvas võiks vaadata peeglisse ja tõdeda, et pole midagi
kellelegi andestada. On vaid oma vigadest õppida ja lõpetada enda
ohvrina kujutamine ja selle pildiga teiste tüütamine. Leedu sõbrad
juhtisid tähelepanu sellele, et isegi meie nn
orjaaja kujutamine
mingi erandliku tragöödiana saksa mõisnike all pole veenev,
mainides et feodalism valitses kogu Euroopas ja nende maarahvas nagu
maarahvas kogu Euroopas orjas samuti, ainult et üldiselt ajaliselt
kauem oma rahvusest ülikute võimu all. Lõpu tegid pärisorjusele
verised revolutsioonid maades, kus rahvas orjas oma ülikuid.
Laastavaid sõdu ja võõrvõimu poolt annekteerimisi jagus neile
isegi rohkem. Aga nad ei hala, ega meenuta seda lõputult.
Kolmandaks õpetab Kursus, et maises elus on meil endil
võimalik rakendada kaht tingimusteta armastuse komponenti, milledeks
on andestamine ja tänulikkus. Ülejäänu osas saame olla vaid selle
Jumaliku energia edastajad.
Maailm on ruum rahvaste ühisele
perele, kust lahkumine võimatu. Venelased on meie naabrid ja
sakslastega peaksime elama ühises kodus. Kahjunõuete esitamine
tänapäeva vene rahvale on vaimsest vaatevinklist täpselt
vastupidine sellele, mis oleks meie parim valik ja see on
täielik andestamine. Mis
on tõeline andestmine, seda saame teada Kursust
lugedes.
