Lester
Levenson ja
„Kursus
imetegudes”
Saadetuna
42 aastaselt koju surema, Lester Levenson uuris välja elu saladuse
ja elas 84 aastaseks.
See
oli aastal 1952, Lester Levenson oli absoluutne materialist – kui
sa suutsid midagi näha ja puudutada, siis oli see reaalne.
Vaatamata sellele, et oli edukas rahalistes asjades, oli ta elu
sasipundar. Ta kannatas depressiooni, kollatõve, migreeni,
ülehappelisuse, mädapaisete, neerukivide, pimesoole põletiku ja
kestvate valude all. Siis 42 aasta vanusena oli tal teine raske
südame atakk ja ta jäi vaevu elama. Tema arst, Dr.Shultz, saatis ta
koju, lubades talle elu mitte kauemaks kui sama päeva lõpuks.
„Hakka logelema”, oli
tema soovitus Lesterile pinge vältimiseks, mis ületas taluvuse
piiri. Lester Levenson
oli vihane.
Lester
Levenson – saadetud koju surema
Hiljem
oma Manhattani kõrghoone
korteris
vaatega Central pargile, Lester tundis end nagu oleks ta hauas ja jäi
sellisesse halvavasse surmahirmu kolmeks päevaks. Siis ta sai jälle
vihaseks mõttest, et on elav laip ilma mõistliku põhjuseta elu
täiesti lõpetada. Ta kontrollis oma tablettide varu – küllalt
morfiumi, et lahkuda mugavalt õdusasse pilve. Nii seisis ta nüüd
ristteel. Mõte, et tal on valikuvõimalus, mõjus julgustavalt. Ta
otsustas, et niikaua kui hingab, ta püüab leida väljapääsu
sellest meeleheitest. Ta võis alati võtta tablette hiljem.
Tal
oli tunne, et tema probleemid olid osa temast – tema keha, mõistus
ja emotsioonid. Ta hakkas endalt küsima – „Mis ma olen? Mis on
maailm? Milline on minu suhe sellega? Mida ma sellelt tahan?” Ta
mõtles kõikidele raamatutele, mis tal olid ja kõikidele ainetele,
mida oli õppinud – psühholoogiale, füüsikale, meditsiinile ja
filosoofiale – ja mõistis, et kui vastused oleks nendes, siis ta
oleks need juba leidnud. Ta võis kogu selle „sodi” kõrvale
lükata, mida oli õppinud ja alustada stardijoonelt. Momentaalselt
tundis ta koormat turjalt langevat – koormat, mida ta oli kandnud
kogu elu, ilma seda teadmata.
Lester
Levenson – õnne otsimine
Jätnud
ära kõik mis doktor talle ette kirjutas, muutus ta keskendunuks ja
oli pinevil. Kuu aja pärast jõudis ta õnne küsimuseni – mis see
oli. See
polnud armastatud olemine.
Tema perekond armastas teda, kuid ta polnud õnnelik. See
polnud asjade teostamine,
sest ta ei suutnud meenutada õnne oma teostustes. Ta hakkas üle
vaatama oma möödunud armulugusid, leidmaks aegu, kuna ta oli
tõeliselt rõõmus. Seal oli Virginia. Kui Virginia armastas teda,
siis ta rõõmutses, kuid
see oli isekas lõbu, mis nõudis pidevat täiendamist.
Nettie, tüdruk, kellega ta oli nii õnnelik, uputas ta üleni.
Esimest korda elu jooksul tamm purunes ja ta nuttis oma kaotatud
armastuse pärast. Mõne tunni pärast ta kukkus kokku voodisse ja
magas.
Lester
Levenson – esimene suur muutus
Järgmisel
hommikul, tundes end kosununa, jätkas ta oma dialoogi iseendaga.
Siis ta taipas. See oli nii selge. Ta oli
õnnelik siis, kui armastas.
Ja
ta oli õnnetu siis, kui ta ei armastanud. Ta naeris ja nuttis ja
naeris ja nuttis aru saades, et armastus tuli seespoolt – mitte
teistelt. Siis ta mõtles, võib-olla võin ma kontrollida, kas ma
armastan inimesi või mitte. Ta mõtles oma arstile, kelle peale ta
oli olnud nii vihane. Kas too oli armastust väärt? Ei. Kuid asi
polnud selles. Kas oli võimalik muuta oma vihkamise tunnet armastuse
tundeks – mitte teise isiku pärast vaid enda pärast. Ta proovis
seda arstiga. Midagi suurt muutus seespool. Esiteks ta ei usaldanud
seda. See oli liiga lihtne. Ta proovis seda uuesti ja leidis end
ütlemas naeratusega „Dr. Shultz, ma armastan sind.”
Lester
Levenson – teekond algab
Selle
vastleitud oskusega asus Lester teele – töötades välja oma elu
tee ja pühkides kõrvale meenuva valu ja vigastused. See oli
elustav. Mõnikord läks see lihtsalt. Mõned probleemid vajasid
muutuse saavutamiseks tunde. Kuid ta tegeles nende kõikidega ja
vähehaaval puhastas iga nurga. Ta loobus voodist ja hakkas uinakuid
tegema oma toolil. Iga päevaga muutus ta tugevamaks ja õnnelikumaks.
Ta hakkas huvi tundma kui kaugele see tee teda viib? Kas sellel on
piirangud?
Järgmisel
kuul Lester jätkas protsessi ja oli sellesse nii süvenenud, et
hoidus sotsiaalsetest kontaktidest. Kui ta seltsis inimestega kes
polnud armastusväärsed siis ta leidis, et ta
võib lülitada end neid armastama, vaatamata sellele, mida nad
tegid. See töötas alati. Alati välja arvatud siis kui ühel
päeval meenus Nettie. Siis ta leidis, et ta ei suuda kõigutada
solvumist – miks ta valis kellegi teise? Ta soovis joosta eemale
sellest kuid hoiti tagasi tundest, et kui ta annulleerib selle, siis
tema rännak lõpeb. Ta tundis oma paisete valu
taastuvat ja talle meenus, et paised tekkisid siis kui Nettie jättis
ta maha.
Lester
Levenson ja Nettie – tema kaotatud armastus ja järgmine läbimurre
Mõeldes
Nettile ta karjus sisimas „Seda ei saa lõpetada, ma ei saa seda
jätta.” Siis tema sõnad šokeerisid teda. Ta püüdis ikka veel
kontrollida 20 aasta tagust sündmust. Sealt see kahjustus tuli.
„Pööra see”, mõtles ta, solvumiseks ja lase sellel minna. Äkki
meeleheide kadus. Talle meenus tema ja Nettie nii nagu nad olid. Ta
lihtsalt armastas teda.
Lester
Levenson – loobumine kontrollist
Ta
tundis hiiglasuure ilmutuse voogu. Kogu oma elu oli ta püüdnud asju
kontrollida – Nettiet, valitsust, maailma. Nüüd loobudes
vajadusest muuta asju muutus tema rännaku uueks osaks. Ta jälgis
oma mineviku niite ja kaemused ning ilmutused tulid trummeldades tema
juurde. Mineviku müsteeriumid lahenesid äkki. Filosoofid muutusid
arusaadavaks. Maailm muutus eredamaks, mõistetavamaks kohaks.
Lester
Levenson – mis on mõistus?
„Mis
on mu mõistus?” See oli järgmine küsimus, mis tuli tema juurde.
Kui ta töötas selle kallal siis ta mõistis, et kõigil, mis temaga
juhtus, olid allikaks tema eelnenud mõtted. Kui tema äri äpardus
siis polnud süüdi teised. See oli tema, kes alateadlikult oli
tõmbunud tagasi, sest oli avastanud, et äri ja raha tegemine pole
õnne allikaks. Ta polnud mitte kunagi millegi
ohver.
Talle
saabus tohutu vabadus. Mitte ainult tema õnn polnud tema kontrolli
all (ta võis armastada nagu otsustas). Ta oli mõlemad, rõõmus ja
kärsitu leidmaks, kui rõõmus ta võiks olla. See oli kolmas kuu ja
sündmused kiirenesid.
Lester
Levenson avastab rõõmu
Mõnikord
Lesteri mõtted vallutasid ta, kuid ta haaras neist ja vabastas nad
kõik. Mõnikord tundis ta end rõõmust nii purjus olevat, et ta
võis vaadata oma keha kuid ei suutnud liikuda ja pidi veetma tunde,
et tulla allapoole ja allapoole, kuni ta oli piisavalt oma kehas, et
olla võimeline seda juhtima.
Lester
Levenson – surmahirmu võitmine
Sellel
kolmandal kuul vana vaenlane oli teda varitsedes näidanud oma nägu
– surmahirm. Lester sai aru, kuidas see oli hirmutanud teda kogu
elu. Ta jälgis neid mõtteis, lubas neil haihtuda – ja nii need
tegid! Kõige hullem vaenlane polnud lõpuks
miski. Siis hakkas tärkama sisemine heaolu tunne. See tõi
talle kindluse – ta teadis, et see haigus oli läinud, tema keha
oli terve. Vähem kui kolme kuuga oli ta füüsilisest vrakist tulnud
täielikku tervenemisse. Ta oli õnnistatud ja maailm ja igaüks
selles oli muutunud erakordselt ilusaks.
Lester
Levenson avastab rahu
Ta
uudistas, mis on selle taga? Istudes lõdvestunult oma toolis, tuli
talle ühel päeval vastus – rahu väljaspool kõiki hirme ja
pingeid. Ta tundis, et oli olemas sissepääs ja kui ta siseneks
siis ei lahkuks ta kunagi. Ja ta sisenes – kergelt – suurde
vaikusse, mis oli ekstaatiline ja kirjeldamatu. Tema küsimus õnne
piiride kohata sai samuti vastuse – pole mingeid piire, kuid
oli sellega samastumine
ja oli hea tunne libiseda sinna uude rahupaika.
Lester
Levenson – seostatus kõigega
See
oli Olemise koht – üks kõigi ja kõigega. Tema jaoks
oli see kui kamm ja tema oli selgroog, kes nägi ühendust. Enne seda
oli ta olnud üks piidest, lahutatuna oma tegevuse tõttu. Nüüd ta
võis häälestuda sisse, kus ta seda otsustas teha. Ta mõtles oma
sõbrale Californias ja otsekohe nägi teda elutoas, rääkimas
sõbraga. Ta helistas oma sõbrale ja hakkas kirjeldama, mida näeb.
Äkki tundes negatiivseid mõtteid ta taipas, et see oli tema sõbra
paanika, kes uskus, et Lester võib teda tõepoolest näha. Lester
tõmbus tagasi, tegi sellest nalja ja tema sõber rahunes.
Ta
mõistis, et edaspidi ta peab olema hoolikam arusaamises, millal
inimesed mõtlesid veel samuti, nagu tema oli teinud ainult kolm kuud
varem, kui nägi seda maailma tahkena – nagu betoonist. Nüüd ta
mõistis, et maailm oli tema mõtete tulemus. Kahekümne aastane
ehitustöö hakkas varisema. Tema keha vabises. See vabises niikaua
kui ideed loksusid vabalt. Kindel asi polnud mitte maailm. Olemine,
mis oli kõik temast, oli reaalsus. Nagu üks suur ookean, millel
polnud piire. Ta loobus end samastamast oma
kehaga ja nägi end kui kõigi ja kõige osana.
Äärmused ei saanud olla suuremad. Ta oli liikunud
depressioonist kirjeldamatu kirkuseni.
Lester
Levenson – Mida ma võin teha?
Kerkis
küsimus „Kui ma olen kõikvõimas siis millist jõudu võin ma
tarvitada?” Võimed tulid tema juurde. Oma varasemate valgustumise
päevadel, kui tal oli vastuvõtlik kuulajaskond, ta võis
demonstreerida tassi liigutamist laual ringi ainult mõtte jõul.
Hiljem ta loobus selle demonstreerimisest, erandina ainult juhtudel,
kui tundis, et sellest võib olla kellelgi kasu. Isegi siis ei
pidanud ta end tegijaks vaid ainult katalüsaatoriks. Ajapikku tema
katsed said tehtud ja ta tõestas endale, et mõistusel pole mingeid
piiranguid, välja arvatud need, millised oled ise paigaldnud.
Ta
hakkas seltsima metafüüsiliste gruppidega ja leidis, et tal on
vastuvõtlik kuulajaskond. Vahel oli tema nõuanne praktiline. Aastal
1953 ta taipas, et ta pole kunagi teeninud miljonit dollarit. Osalt
oma võimete proovimiseks ja osalt kinnitamiseks, et valgustatus ei
tähenda kõikidest ambitsioonidest või heaolust loobumist, ta
otsustas investeerida kinnisvarasse New York´is. Ilma rahata ja
pingutuseta, kuue kuuga omandas ta 23 kortermaja ja tema eesmärk oli
saavutatud.
Lester
Levenson – nõude ilmutus
Ta
mõtles: „Mida teha edasi?” Rikkus ei garanteerinud julgeolekut,
sest selle võis kaotada. Selle omamise vajadus tähendab usu
puudumist oma võimesse saada seda tahtmise korral. Just enne Jõule
otsustas Lester neid pühitseda Los Angeleses. Ta pakkis kohvri kuid
ei võtnud raha ja jalutas välja. Enne esimest
foori ta kohtas oma
vana sõpra, kellega ta oli kaotanud sidemed ja kes võlgnes talle
raha ja kes rõõmuga maksis selle kohapeal tagasi. Selle eest sai
lennupileti. Kogu reisi jooksul sõbrad ilmusid õigel ajal ja kohal
peavarju ja traspordiga ning lennupiletid ilmusid tema tagasisõiduks
just õigele lennukile isegi kui kõik piletid olid juba kindlalt
müüdud kuu aega varem. Ta pöördus New Yorki tagasi nagu ta oli
lahkunud – ilma rahata.
Lester
Levenson oli alati õnnelik oma teadmisi jagades. Ta kunagi ei
küsinud raha oma töö eest. Improviseeritud kogunemised võisid
juhtuda New Yorgis ja tema juhuslikel sõitudel läbi maa –
mõnikord sadade kuulajatega, mis kogunesid lihtsalt suusõnalise
teabe tõttu.
Lester
Levanson – kolimine Sedonasse
Aastal
1958 otsustas ta minna Californiasse. Teel olles sisemine hääl
juhtis ta kõrvale Sedonasse Arizonasse ja ta ostis sinna farmi ja
asus seal kuni lahkus 84 aasta vanusena – 42 aastat sellest ajast,
kui talle anti kuu aega elada. Nendel hilisematel aastatel ta ei
jätnud kunagi täielikult oma tööd – mõnikord rännates
Phoenix´i, kus kujunes regulaarne grupp Californias ja mõnikord New
Yorki. Ta tundis end ühtsena kõigiga ja jätkas oma ilmutuste
jagamist ükskõik kellega, kes oli tõmmatud tema kohalollu.
Lester
Levenson & Sedona meetod
On
olemas vabanemise tehnika, mis on arendatud Lester Levensoni
õpetusest, tunud kui Sedona meetod.
Lester Levensoni aforism:
„Vaimne tervendamine on TEADMINE,
et keha on täiuslik. Mõttejõul tervendamine on täiusliku keha
mõjutamine, visualiseerides keha täiuslikuna.
Märkus:
See tekst on üllatavalt sünkroonis Kursus imetegudes õpetusega.
Algab
leiuga, et armastus ja õnn on üks. Kursus õpetab sama ja selgitab
veel, et kuna Jumal on armastus, on
seda ka Tema poeg. Samastu
armastusega ja sa oled kaitstud. Ei
tohiks endale lubada ühtki mittearmastavat mõtet mitte kellegi
suhtes.
Järgmisena
Lesterile meenub,
et haigestus siis kui solvus ja ei suutnud vabaneda vimmast. Selle
põhjuse sai kõrvaldada asendades vimma
armastusega. Kursus õpetab
veel lisaks mitte kellegi üle kohut mõistma ja selgitab, et inimese
reaalne mina on surematu,
kahjustamatu vaimolend.
Tegelikult ei suuda keegi väljaspoolt meid kahjustada ja ka meie
pole suutnud kedagi teist kahjustada. Andestamise
pälvituks tunnistamine tervendab. Andestamisest ei tohi kõrvale
jätta ka iseend, sest kõik Jumala pojad on võrdsed, osa Jumalast,
sest muidu
jääksid Jumalat süüdistama.
Me
pole välise ohvrid. Seda kõike ei tehta mulle vaid mina teen seda.
Meie mõtted, hirmud,
stressid, armastus ja
optimism on need, mis
põhiliselt vormivad meie tulevikku.
Hirm. On vaid kaks põhiemotsiooni.
Hirm ja armastus. Kuhu saabub armastus, sealt kaob hirm. Ka
surmahirm. Kas näed liha või tõded vaimu. Viletsus pole reaalsus
ja reaalsus pole viletsus. Surma pole.
Rahu. Ma tahan Jumala rahu. Ükski
ei saa mõelda neid sõnu ja jääda tervendamata. (Kursus Harjutus
185)
Taevariik
pole koht ega tingimus vaid üksolemine...Mitte kusagil ei lõpe Isa
ega alga Poeg kui miski Temast lahusolev.
(Kursus.
Harjutus 132)
Ühtki
imet ei keelata kunagi nendele, kes teavad et nad on Jumalga üks.
(Kursus Harjutus 124) Jumal
ei taha, et Tema poeg rahulduks vähemaga kui kõik. Olemine ja
omamine on üks. Jumal lõi sinu kui kõige.