esmaspäev, 27. oktoober 2025

Inimene ja tõde.

 

Inimene saab sündides kaasa ainul ühe kindla tõe, et ta on. Kõik muu, mida näeb. kuuleb, tunneb, millest mõtleb võib olla pettekujutlus või illusioon. Tõe ja illusiooni (fatamorgana) eristamine on aga eluliselt tähtis. Mis on tegelikult tõene või mis on reaalsus – see kõik nõuab selgitamist. Siit igavene tõe otsimine ja kes otsib, see leiab.


Tõde on see mis on. Mis tuleb ja läheb – see ei ole.


Sellest lähtudes pole meie füüsilisest nähtusmaailmast leida midagi, mis aja möödudes ei muutuks või kaoks. Hunnik illusioone, ei muud. Parem pole lugu meie isikuga. Kui me kadestame kedagi tema keha ja kõikide tema muude võimete pärast ja tahaksime olla tema, siis ometi soovime säilitada oma mina. Sest kui ka selle välja vahetaksime, siis meid endid poleks ja kadestatav elaks endiselt edasi.

Siit järeldub, et meie oleva mina juurde ei kuulu meie keha, emotsioonid, meel. Lisaks on need pidevalt muutuvad.


Tõde on ajatu. See mis vajab eksisteerimiseks aega - seda pole.


Piiblis ütleb Jumal enda kohta „Mina olen.” Kui see mis on, on tõde siis Jumal on tõde.

Kristus ütleb enda kohta „Olen tee, tõde ja elu.” Need kes otsivad Jumalat ja need kes otsivad tõde leiavad siis ühe ja sama asja. Müstikud väidavad, et tõe, Jumala või iseenda otsimine on üks ja sama asi ja kui leitakse üks, leitakse kõik. Kui „olen” ja „Jumal on” pole teie jaoks enam eri asjad, siis toimub midagi ja teate ilma kahtlusvarjuta, et Jumal on, sest teie olete, ja teie olete, sest Jumal on. Kaks ongi üks ja see ühtsus on ajatu – mitte igavikuline.


Tõde on tõene ja miski muu pole tõene.


Sa võid mitte aktsepteerida mõlemat osa sellest. Ilma esimeseta pole teisel mõtet kuid ilma teiseta pole esimene enam tõene. Tõel ei saa olla vastandeid. Kui see, mis pole tõene on samuti tõene nagu see, mis on tõene, siis osa tõest on vale ja tõde on kaotanud mõtte. Miski peale tõe pole tõene ja mis on vale, on vale. Pääste ongi arusaam, et tõde on tõene ja miski muu pole tõene.


Tõe otsimine sarnaneb kaevu kaevamisele. Kõik mis pole vesi eemaldatakse kuni jõutakse veeni.


Tähelepanu hoitakse nii palju kui võimalik olen tundel. Kõikidelt keha aistingutelt, emotsioonidelt, mõtetelt viiakse tähelepanu ikka ja jälle tõele ehk olen tundele.

Samuti võib hoida tähelepanu Jumalal ja korrata Tema Nime. Nii jõutakse surematusse vaimidentiteeti ja reaalsuse teadmisse. Just samastumine kehaga on suurimaid takistusi ja see aheldab meid kaduvasse loomindentiteeti koos kõikide sellest tulenevate hädadega – himud, hirmud, kaotused, valu, surm.

Ära otsi endast väljaspool. Jumal asub seespool.


Kristlik üksolemine tões.


Mina olen tõeline viinapuu ja mu isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja lõikab ta ära ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja...


Viletsus pole reaalne ja reaalsus pole viletsus.


Reaalsus on ohutu ja kindel ning täiesti heatahtlik kõigi ja kõige vastu. Pole suuremat armastust kui selle aktsepteerimine ja rõõmustamine. Sest armastus palub ainult seda, et oleksid õnnelik ja annab sulle kõik, mis lisab sulle õnne.


Kõikidele leidmist soovides


Jüri Pärl


kolmapäev, 12. veebruar 2025

Tulevikust

 


                                                             


Nuumhärgade veri saab Toompealt ojadena alla voolama.


Olin poisike, kui kuulsin külameest nii rääkimas. Olin juba näinud kuidas sea tapmisel veri voolab ja olin näinud ka oja. Teadsin ka, et Tallinnas on Toompea nimeline mägi. Kujutlesin inimesi vereojade vahel, mis piirasid nende liikumist. Rääkisin sellest emale. Ema rahustas mind jutuga, et see on väga ammu elanud prohveti jutt ja see ei saa nii olema, sest nuumhärgi enam pole. Momendil ei saa aga selles väga kindel olla.


See oli prohvet Järve Jaani (1760 – 1820) ennustus kes kirjeldas tulevast tehnika arengut küllaltki täpselt. Riigikogu ja valitsus näib olevat kogunud muretult halba karmat. Pole õige väita, et nad pole oma otsuste tegemisel küllalt vabad, mistõttu meie rahvuse püsima jäämist ei saa korraldada.


Vaatleme üht väidet.

Isa, ema, kooliõpetaja (haridussüsteem) kannavad suurimat vastutust maa tuleviku eest. Nendest õpetaja (kool) mängib elulist rolli, sest ta on selleks spetsiaalselt välja valitud ja õpetatud.


Meie koolide lõpetajad peaksid olema füüsiliselt heas vormis, vajalike teadmistega elus toime tulekuks ja oma huvialal töötamiseks ning teadlikud oma vaimvõimsusest.


Meie laste füüsiline vorm on aga kehv ja koolides õpetatav ainult materialistlik maailmapilt toodab vaimseid kääbikuid, kes endaga toimetulekuks vajavad toeks psühholoogide armeed. Kes keelab koolides võimlemistundide arvu suurendamist? Kes keelab õpetada lisaks inimese surevale loomsele identiteedile ka inimese surematut, kahjustamatut vaimidentiteeti?


Ei saa vähendada teiste ainete mahtu. Heakene küll. Paljude maade õpilaste koolivaheajad on lühemad, kui meil.


Kiriku ja riigi lahususe printsiip on omal kohal, kui seda tõlgendatakse kui inimese õigust teha ise valikuid. Nii kiriku kui ilmaliku võimu terror on kurjast. Jumal ei loonud roboteid vaid andis inimestele valikuvabaduse. Mille vahel saab noor valida, kui talle tutvustatakse ainult üht valikuvõimalust. Võidakse muidugi väita, et õpetada tuleks ainult teaduslikult tõestatud ja tõestatavaid asju.


Juba üsna noorena tegelesin jooga harjutustega ja üks neist seisnes vaimuga kehast välja minekus. Peale selle sooritamist kukkus materialistlik maailmapilt igaveseks kokku kui puudulik reaalse maaailma kirjeldamiseks.


Multikultuurne ühiskond on osutunud halvaks variandiks. Kultuuride areng ja kestvus on alati toetunud mingile usundile. (O. Spengler. Õhtumaade allakäik) Eesti kultuur on toetunud valdavalt ristiusule. Õpetama peaks siis põhjalikumalt Piiblis antud seadusi ja Jeesus Kristuse õpetust.


„Selleks, et saada kätte pärl, on vaja sukelduda sügavasse merre. Mis mõtet on sellel, kui sa ulbid kalda ääres ja väidad, et pärleid meres pole?” (Tsitaat idast.)


Selleks, et kehtestada uus perekonna seadus, pidi meie riigikogu ronima Jumala juurde, tõukama Ta troonilt ja muutma tema antud seadused. Kas on mingitki lootust, et Jumal lepib sellega?


Eesti teise Vabariigi ajal on tehtud Eestis üle 100 000 abordi. (Ligikaudne Tartu linna elanike arv.) Ometi keelab Jumala käsk tapmise. See süü lasub kogu Eesti ühiskonnal. Palju raha oleme selle aja jooksul valanud betooni, ehitanud maanteid, riigitegelastele suuri kastmaju. Pole saladus, et Eestis on just noortel peredel kõige raskem eluga toime tulla. Parim elu on meie riigikogulastel ja pensionäridel. Kas meie riigikogude kosseisudel on üldse kunagi olnud meie rahvuse püsima jäämine prioriteediks number üks?


Kaplanite koondamine Eesti sõjaväes näitab, et juhtkond on matemaatika koolis selgeks saanud. Kokkuhoitud raha eest ostame 155 mm mürske 2000 – 8000€ tükk. Huvitav, mitme mürsu raha aastas kokku hoiti?


Kui Solženitsõn kirjeldab KGB poolt vangistatud inimeste käitumist eeluurimise all siis mainib, et KGB suutis oma piinamistehnikatega kõiki inimesi panna üles tunnistama mistahes nendele esitatud süüd, reetma sõpru. Hätta jäid aga usklikega. Usklike juures ei andnud ükski vahend tulemusi.

Neetud on mees, kes loodab inimeste peale...

Õnnistatud on mees, kes loodab Jumalale...

Tema on otsekui vee äärde istutatud puu,

mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda kui palavus tuleb,

vaid ta lehed on haljad; ja põua aastatel ta ei muretse ega lakka vilja kandmast. (Jeremia 17: 5,7,8)


Riigikogulased ei tohiks kergekäeliselt hääletada, süvenemata põhjalikult seaduste sisusse ja võimalikesse tagajärgedesse. Kohtupäeval ei saa te end kaitsta sellega, et kõik hääletasid nii. Kohus ei aruta, mida kõik tegid vaid mida tegite Teie.


See mõtisklus pole mõeldud kellegi süüdistamiseks, ega üleskutseks kellegi üle kohut mõistma hakata. Kohus on Jumala päralt. Siin on vaid esitatud arusaam, et tõenäoliselt tuleb ellujäämiseks meie rahva ja juhtkonna ning eriti Kaja Kallase eest tublisti palvetada.


J. Pärl