Inimene saab sündides kaasa ainul ühe kindla tõe, et ta on. Kõik muu, mida näeb. kuuleb, tunneb, millest mõtleb võib olla pettekujutlus või illusioon. Tõe ja illusiooni (fatamorgana) eristamine on aga eluliselt tähtis. Mis on tegelikult tõene või mis on reaalsus – see kõik nõuab selgitamist. Siit igavene tõe otsimine ja kes otsib, see leiab.
Tõde on see mis on. Mis tuleb ja läheb – see ei ole.
Sellest lähtudes pole meie füüsilisest nähtusmaailmast leida midagi, mis aja möödudes ei muutuks või kaoks. Hunnik illusioone, ei muud. Parem pole lugu meie isikuga. Kui me kadestame kedagi tema keha ja kõikide tema muude võimete pärast ja tahaksime olla tema, siis ometi soovime säilitada oma mina. Sest kui ka selle välja vahetaksime, siis meid endid poleks ja kadestatav elaks endiselt edasi.
Siit järeldub, et meie oleva mina juurde ei kuulu meie keha, emotsioonid, meel. Lisaks on need pidevalt muutuvad.
Tõde on ajatu. See mis vajab eksisteerimiseks aega - seda pole.
Piiblis ütleb Jumal enda kohta „Mina olen.” Kui see mis on, on tõde siis Jumal on tõde.
Kristus ütleb enda kohta „Olen tee, tõde ja elu.” Need kes otsivad Jumalat ja need kes otsivad tõde leiavad siis ühe ja sama asja. Müstikud väidavad, et tõe, Jumala või iseenda otsimine on üks ja sama asi ja kui leitakse üks, leitakse kõik. Kui „olen” ja „Jumal on” pole teie jaoks enam eri asjad, siis toimub midagi ja teate ilma kahtlusvarjuta, et Jumal on, sest teie olete, ja teie olete, sest Jumal on. Kaks ongi üks ja see ühtsus on ajatu – mitte igavikuline.
Tõde on tõene ja miski muu pole tõene.
Sa võid mitte aktsepteerida mõlemat osa sellest. Ilma esimeseta pole teisel mõtet kuid ilma teiseta pole esimene enam tõene. Tõel ei saa olla vastandeid. Kui see, mis pole tõene on samuti tõene nagu see, mis on tõene, siis osa tõest on vale ja tõde on kaotanud mõtte. Miski peale tõe pole tõene ja mis on vale, on vale. Pääste ongi arusaam, et tõde on tõene ja miski muu pole tõene.
Tõe otsimine sarnaneb kaevu kaevamisele. Kõik mis pole vesi eemaldatakse kuni jõutakse veeni.
Tähelepanu hoitakse nii palju kui võimalik olen tundel. Kõikidelt keha aistingutelt, emotsioonidelt, mõtetelt viiakse tähelepanu ikka ja jälle tõele ehk olen tundele.
Samuti võib hoida tähelepanu Jumalal ja korrata Tema Nime. Nii jõutakse surematusse vaimidentiteeti ja reaalsuse teadmisse. Just samastumine kehaga on suurimaid takistusi ja see aheldab meid kaduvasse loomindentiteeti koos kõikide sellest tulenevate hädadega – himud, hirmud, kaotused, valu, surm.
Ära otsi endast väljaspool. Jumal asub seespool.
Kristlik üksolemine tões.
Mina olen tõeline viinapuu ja mu isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja lõikab ta ära ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja...
Viletsus pole reaalne ja reaalsus pole viletsus.
Reaalsus on ohutu ja kindel ning täiesti heatahtlik kõigi ja kõige vastu. Pole suuremat armastust kui selle aktsepteerimine ja rõõmustamine. Sest armastus palub ainult seda, et oleksid õnnelik ja annab sulle kõik, mis lisab sulle õnne.
Kõikidele leidmist soovides
Jüri Pärl
